Ärasõit oli reedel, 30.aprilli lõuna paiku, kuna sõit oli pikk (4 tundi). Kavas olid siis matkarajad Pisgah National Forestis, mis asub North Carolina lääneosas. Kaardi peal siis näha siin
Kui välja suumite, siis näete pareml pool Greensborot.
Eelmisel õhtul oli olnud semi-formal ehk meie ametlik lahkumispidu. Väga väsinud ei olnud, aga natuke siiski. Autosõit möödus suuremate juhtumisteta.
Põnevaks läks siis, kui jõudsime Blue Ridge Parkway'le, mis on üks maalilisemaid USAs. Tee ise kerib mööda mäeserva aina ülespoole. Vot nii kurvilisel teel pole ma veel olnud, olgu need Võrumaa teed, mis nad on.
Siin siis ka mõned näited sellest teest.
Üritasin läbi akna kurvi tabada, et anda edasi seda, kui järsud kurvid olid. Täitsa 90kraadised nurgad tuli võtta kitsal mägiteel (kus oli üllatavalt korralik asfalt).
Kui jõudsime mäeküljele, siis sealt avens võimas vaade teistele mägedele.
Mulle kui võrdlemisi lameda maalt pealt tulijale on mägesid kuidagi võõras vaadata. No mismõttes need mäeharjad muudkui lähevad ja lähevad, kerkivad üksteise tagant nagu seened pärast... maavärinat.
Tee ääres jäid silma naljakad puud. Kuidagi ära murtud tippudega ja paljad.
Uurisin, et milles asi ja grupijuhid teadsid rääkida, et veebruaris oli siin võrdlemisi külm olnud ning ka jää-lumetorm, mistõttu puude ladvad jäätusid. Ja siis tuule abil ning jää raskuse all nad lihtsalt murdusid. Nii et selline puudesurnuaed oli.
Kohati oli tee kah selline, et ühel pool kalju ja teisel pool kuristik. Mina veeretasin mõtteid teemal, et kas sealt vahepeal mõni kivi ka pähe kukub....
Jõudsime matka alguspaika ehk Graveyard Fieldsi. Nagu sildilt saab lugeda, siis oma silmaga näha enam ei saa, miks seda kohta nii kutsutakse, aga vähemalt ei jää see ka mõistatuseks.
Mis seal's ikka. Seljakotid olid pakitud, veepudelid valmis.
Enne minekut olime veel rõõmsad.
Vinnasime kotid selga ja hakkasime alla laskuma. Esimesel õhtul oligi plaanis lihtsalt leida sobiv ööbimiskoht ja mitte kaugele minna. All orus oli üks tõeline mägijõgi. Kaljud ja vesi.
Alguses, kui alla laskusime, oli isegi väike asfalttee, mis jõeni viis. Kuidagi jube kohatu tundus... et enda arust läheme metsikusse loodusesse, aga mööda asfaltrada. Noh, see oli pigem inimestele, kes tulevad Blue Ridge Parkway vaadet nautima, jätavad auto parkimisplatsile, et korra jõe äärde minna ja kõik. Pärast silla ületamist tulid juurikad, kivid ja muud takistavad tegurid.
Sobiva ööbimiskoha leidsime õige pea. Meie rõõmuks oli seal ka korralik tulease, nii et saime isegi lõket teha. Ma olin kohe ekstrarõõmus, et volbrilõkkest ilma ei jää :D isegi Ameerikas.
Et koorem kergem oleks, otsustasime telkide asemel tarpid kaasa võtta (ma isegi küsisin kalli abikaasa käest, et mis nende nimi eesti keeles on, aga enam ei mäleta :D). Tegu siis suur palakaga, mille saab 2 sobiva puu vahele üles tõmmata ja siis alt nurkadest ja keskelt kinnitada. Ehk siis algeline telk ilma külgede ja aluseta.
Nii et otsisime laagriplatsil üksteisest sobival kaugusel asuvaid puid. Küll oli ühes kohas juurikaid palju või kasvas mõni puu liiga lähedal... Lõpuks ikka leidsime ja seadsime tarpi üles. Siis tegime lõkke ka ja tsillisime niisama.
Seega olime ontlikud ja pakendasime kõik sisse (isegi maitsestatud vee) ja hiivasime selle puu otsa. Tuleb leida sobiv puu, mis on laagriplatsist eemal ja millel on sobiv oks. Oks peab olema piisavalt kõrgel, piisavalt tugev ja sobiva nurga all (eelistatavalt 90 kraadi) tüve suhtes. Seda pundart ei tohi ka liiga oksa lähedale tõmmata, kuna mõni tegelane ronib osavalt üles mööda tüve ja saab ikkagi ligi.
Osad läksid ka väiksele öisele matkale. Meil olid need otsaette kinnitatavad lambid täitsa kaasas. Kuna ma oma hüppeliigeste tõttu olen natuke foobik ja sellises kohas ei taha midagi väänama hakata, siis ma igaks juhuks ei läinud. Juurikate, lahtiste kivide ja muu kontsentratsioon oli minu jaoks natuke liig. Isegi kainena ja päevavalges tegi väga etteaatlikuks. :P
Varsti keerasin varjualusesse magama ka. Ettenägelikult olin ka kõrvatropid kaasa võtnud, et metsamüha mind ei segaks :D
Magasin enam-vähem, aga mitte väga hästi. Ikka võõras ümbrus ja nii... no nagu väike laps.
Igatahes, hommikul ärgates avastasin, et magamiskoti alumine ots on märg, sest see ulatus varjualuse alt välja ja sadas natuke vihma. Udune oli.
Ajasin end magamiskotist välja ja pakkisin asjad kokku. Hommikusöögiks oli tortilla ja täidiseks sai kombineerida maapähklivõid, banaane, mett ja M&M komme. Õige eestlane oleks muidugi musta leiba kaasa võtnud, aga see siin on, teadagi, defka. Kombunnisin siis ühe tortilla maapähklivõist ja banaanidest. Ikka läägelt magus, aga seda energiat läks hiljem vaja. Ja üle ühe ma ei suutnud küll süüa. Ökk.
Grupis olnud ameeriklased muidugi kiitsid, et jube hea ja nad hakkavad kodus hommikuti seda asja sööma :D
Ahjaa, meid oli kokku 10 inimest. 3 grupijuhti, 1 britt, 1 eestlane, 1 soomlane, 2 poolakat ja 2 ameeriklast.
Hommikusöök sai söödud, oli aeg veepudelid täita. Selleks läksime tagasi jõe äärde ja siis 2 pumbaga sai oma joogipudelisse vett pumbata läbi filtri. Ohh... hea puhas vesi. Ei anna võrreldagi Greensboro kraanidest tuleva kloorimaitselise vedelikuga.
Pisut vihmane oli, aga lootsime, et ilm paraneb. Ronisime natuke mööda kaljusid ringi, kuni rahvas vett pumpas.
Lõpuks suundusime laagriplatsile, hiivasime kotid selga ja hakkasime astuma. Varsti tuli ka päike välja ja siis oli palav.
Mjaa, alguses ju pole hullu selle suure seljakotiga jalutada. Ma pakkisin ka väga vähe asju. Püksid olid ühed, 1 t-särgi võtsin, paari sokke veel, hamba pasta ja hari, päikesekaitse, peavalutabletid, salvrätikud... Seljakotis siis veel magamiskott ja matt pluss siis minu osa ühisest koormast oli seda tarpi tassida. Ühiselt vajalikud asjad jagati ära.
Et noh, väga hull ei olnud, aga niisama jalutuskäik ka polnud, kuna maastik oli väga vahelduv. Küll sai ronida, küll sai laskuda. Rajad olid kitsukesed, täis juurikaid, kive, lehti, oksi, langenud puid jne... Samas oli ka põnev ringi vaadata, sest loodus oli imeilus.
Paari tunni pärast jõudsime ühe mägijõe äärde. Kaljudelt voolas vesi alla ja sinna oli moodustunud sügavm bassein, kust siis vesi edasi voolas. Noh, ujumispeatus! Mul ujukaid kaasas polnud, aga mis sest. Püksid olin targu ostnud sellised, mida ka lühemaks sai teha, nagunii oli trennirinnahoidja, mis töötab ka topi eest. Ma pole elu sees niimoodi kõrgelt kaljurahnu otsast hüpanud, kui täpselt ei tea, et mis all on, aga paistis piisavalt sügav.
Mõned jubad läksid ees... Ma mõtlesin, et appioiappioiappioiappiiii... HÜPE!
Oi kurja, kus oli külm :D Aga no mida sealt loota ongi, paljud allikad toidavad seda jõge. Aga väga värskendav oli.
Hüppasin korra veel ja proovisin jääkülmas vees niisama ringi ujuda.
Tapsa, meie karge soomlane, oli ujumisprillid targu kaasa võtnud ja veetis enamuse ajast vee all kalu vaadates. Oli kõige kauem vees, ka siis, kui kõik juba kaldal riidesse sättisid ja siis ise pärast värises külmast :D
Leia allolevalt pildilt soomlane.
Ujumine otsas, aeg jälle teele asuda. Astusime siis läbi metsade ja salude ja ronisime üles ja alla.
Vahepeal käisime ka pikalt jõega paralleelselt, nii et paremal oli kalju seina, ise olime kitsukesel rajal ja vasakul läks järsult alla jõeorgu, kus jõgi mühises.
Vahel olid sellele kitsukesele rajale ka puud langenud ja neist tuli kuidagi ettevaatlikult koos suure seljakotiga üle saada, ilma et oleksime alla kukkunud.
Kohtasime tee peal ka teisi matkajaid. Ühtedega sai paar sõna juttu räägitud. No puhas southern accent. Me Szymoniga kuulasime ja ilastasime :d et muidu ainult filmis kuuleb nii tõupuhast aktsenti.
Lõunapausi ajal pumpasin vett juurde.
Ja saime jälle tortillat süüa.
Kõige raskem oligi see, et olid pikad tõusud. Pikad ja järsud ning pikad ja lauged. Ainult üles-üles-üles. No arvake, mis tunne oli jalgades. Hea, et ikka mitu kuud enne trenni tehtud, muidu poleks küll seda läbi teinud. Ei olnud see mingi jalutuskäik Taevaskojas.
Jõega paralleelselt käies jõudsime uue ületuskohani, kus oli seekord natuke keerulisem, kuna tuli kivilt kivile hüpelda ja seda suure seljakotiga. Kõik said kuiva jalaga üle, välja arvatud grupijuht, kes esimesena läks :D Siis tegime ka peatuse. Osad läksid veel ujuma külma vette (nagu näiteks soomlane), aga ma leidsin, et seekord ei taha, et kuivamine nii kaua aega võtaks. Jahutasin end niisama.
Edasi tuli ränk tõus. Väidetavalt 400 jalga ja otse mäkke nii et kohati tuli käed ka appi võtta. Mulle tundus küll, et oli pikem maa. Aga väga ränk. Iga sammuga astud juskui suurest trepiastmest üles. Kas ma seljakotti juba mainisin?
Siis jõudsime kohta, kus justkui oleks rada otse üle läinud, veel järsemalt. Ja samas oli jõgi kohe kõrval. No prooviti ühes ja teises suunas, võtsime veel ühe kõvema tõusu, aga siis läks väga võsaks kätte. Lõpuks selgus, et oleks pidanud jõe ületama, sest rada läheb teiselt poolt. Kaardi pealt vist polnud nii hästi aru saada või ei tea, mis häda see oli... Oijah.
No teiselt pool jõge oli ka tõus. Mitte nii ränk, aga siiski, iga sammuga tõusid ja nii käisime ikka pikalt... mitu head miili. Otsisime mingit laagripaika. Lõpuks leidsime ühe platsi orus, mis sobis ja tundus, et seda oli ka laagripaigana kasutatud. Murdunud puid oli ta täis, aga siiski tarbitav.
Paar tüdrukut jäid grupijuhiga natuke maha, kuna nad ei jaksanud. Ohjah, eks endal oli ka mingi hetk surm silme ees, aga tahtejõuga ikka läksin edasi, mis siis, et jalgu enam ei tundud ja pulss kuskil kõrgustes oli. Üks tüdruk oli suitsetaja ka, nii et tal võis mägedes lõbus olla. Ja ühel tüdrukul olid tavalised tänaval käimise sandaalid jalas (mõlemad olid meie seltskonnas ainsad ameeriklased, kes polnud grupijuhid). Oijah, ma ei tea, kas see neiu mõtleski, et läheme jalutuskäigule? Ega mina ka ei arvanud, et nii karm on (ja lõppkokkuvõttes ka grupijuhid ei arvanud, et nii karmilt välja kukub), aga no normaalsemad jalanõud võinuks ju ikka võtta. Kas või jooksutossud või tennised.
Ma võtsin jooksutossud kaasa vahetuspaariks ja oli hea mõte küll. Jalg sa õhtul puhata.
Hakkasime laagrit üles seadma Magdaga. Tükk aega otsisme üksteisest sobival kaugusel olevaid puid, mille vahele oma palakas tõmmata. Õnneks saime ühele platsile jaole enne kui poisid sinna jõudsid :D ikka väike pioneeride võistlus käib asja juurde :D
Meie tarpi alla mahtus ka North Carolina ametlik lill
Ilm oli tuuline, aga soe. Seadsime laagri püsti ja köögi ka (oli kah ühe tarpi all). Kõigil olid kõhud tühjad. Samas nii suure koormuse peale mul kõht ei korisenud. Pigem tahtsin kotile saada juba. Meil olid kaasas väikesed gaasipõletid, millel sai panne soojendada. Õhtusöögiks oli trail pizza. Seda valmistatakse järgmiselt:
- võtad tortilla (üllatus-üllatus)
- ühe poole peale määrid tomatikastet
- sama poole peale paned sibulat, salaamit, paprikaid, juustu
- keerad teise poole peale
- ja praed pannil kahelt poolt
Juust sulab mõnusalt sees ära ja ongi nagu pitsa. Vihma hakkas ka sadama, nii me siis seal tarpi all köngitsesime.
Lõpuks tuli ette võtta bear bagging. Kui nüüd järele mõelda, siis "karu kottimine" polekski nii väga vale, sest karu saab ju ilge tünga kui lõhna peale kohale tuleb :D Ja söök saab ka kottidesse pandud.
Selles laagripaigas oli sobivate puudega väga kehvasti. Esiteks oli juba pime ja pealambid just prožektoritele ei sarnanenud, et oleks suutnud kõrgele ja kaugele valgusvihke heita. Teiseks, nagu needus korras, olid kõikide puude oksad liiga kõrgel ja täiesti vale nurga all. Tugevad oksad läksid võrdlemisi väikese nurga alla diagonaalis üles. Seal poleks olnud pidet, mis ei lubaks köiel alla vastu puutüve libiseda.
Otsisime ühelt poolt, siis suundusime teisele poole. Meeleheitlike pingutuste tulemusena suutsime lõpuks leida oksa, mis sobis, aga ainult osavate käte olemsaolul. Oks tundus olevat tugev, kuid halva nurga all. Lootuskiir paistis, kuna oksa tipu lähedal oli üks püstine nukk, mis oleks suutnud köit peatada. Nüüd aga oli probleem. Kuidas visata käis karabiinig täpselt üle selle pisikese nuki.
Kiiresti sai selgeks, et niisama karabiiniga vehkida pole mõtet. Panime paar joogipudelit külge raskuseks. Proovis Rob, proovis Szymon, aga üritused olid võrdlemisi läbikukkunud.
Lõpuks ütles bassihäälega soomlane, et "ma arvan, et mul on päris hea käe-silma koordinatsioon, ma proovin". Szymon meenutas, kuidas semestri alguses käisime bowlingus ja kus Tapsa ka poolprofessionaalid häbisse jättis :D Jõudu on tal palju ja nagu selgus, siis ka osavust.
Esimene katse läks napilt mööda ja teise katsega saigi köis täpselt õigesse kohta. Noh, põhjamaa poeg ikkagi :D
Stephen rippus natuke köie otsas, et raskust testida ja oligi korras. Karu jälle ninapidi veetud.
Tapsa läks tormise ja pimeda ilma kiuste jõe äärde vett pumpama. Ma leidsin, et on viimane aeg magama minna.
Seekord oli öösel isegi palav :D Soe ja niiske ja väga tuuline. Hiljem selgus, et oleks pidanud muus kohas, hoopis kaugemal ööbima, aga too oleks olnud mäeküljel ja siis oleks tuul küll tarpi minema viinud. Nii et hea oli, et me orus ööbisime.
Hommikul väga valus ei olnudki, lihtsalt natuke kange. Hommikuks sai pakikesest süüa putru kuivatatud puuviljadega.
Ja ega siis muud polnudki kui laager kokku ja asusime taas mäest üles ronima. Iga kord, kui tundis, et jõudsime nüüd mäeharjale ja sai ka mööda laugemat maad minna edasi, siis kohe varsti tuli taas mäkke ronida. Nii et oli parasjagu vaheldust ja sai ka hinge tõmmata.
Plussina muidugi avanesid vägevad vaated igale poole.
Iga avarama mäenuka pealt avanes vaade mägisele maastikule.
No ega moraalil midagi häda ei olnud, keegi ei vingunud või kurtnud millegi üle tegelikult. Raske oli ju kõigil.
Kuni jõudsime ühe mäe peale ja sealt laskusime alla, kus oli isegi autotee olemas. Teel alla oli näha, et hiljuti oli siin kulu põlenud.
Tagasivaade mäele, kust alla tulime.
Oli sobiv peatuspaik, et natuke näksida midagi ja vett juua.
Järgmine etapp oli ronida järgmise mäe otsa. Ja päris üleval, suure tuule käes võtsime lõunaeinet ka.
Vaade oli samuti kihvt, sest olime täpselt mäenuki peal ja päris kõrgel. tuul oli vägev, püsti seismine ei olnud väga lihtne just. Nii et ka kaljunuki peal poseerimine polnud just kõige kergemate ülesannete killast.
Huvitav oli see, et ühel hetkel nägid alla orgu ja järgmisel oli org maetud valgesse vatti. Pilved puhuti orgu ja siis mööda mäekülge üles üle meie.
Edasi ronisime veel kõrgemale ja see on siis minu kõrgusrekord - 6040 jalga ehk ligikaudu 1841 meetrit. Mäe nimi oli Tennent Mountain ja see on Pisgah National Forestis kõrguselt teine mägi. JEEEEEEE!!!!!!
Lõpp oli küll nii, et pilti ka ei jaksanud teha, sest trampisime hoogsalt edasi, et saaks ometi koju. Jõudsime ühele suuremale laagriplatsile ja siis näitas silt, et veel paar miili... andke kannatust.
Muidu ilmselt polekski väga hull olnud, aga need detourid võtsid viimase välja. Ja ega kaardi peale polnud täpselt märgitud, kuidas see rada seal mäekülje peal keerutab.
Tegelikult pani mind imestama, et nii üldise ja vähetäpse kaardiga läksime. Ma oleks nagu eeldanud, et on korralik topograafiline kaart. Et saangi mingi orukese või suurema kivi järgi orienteeruda. See minu meelest maksiski kätte. Võimalik muidugi, et selle piirkonna kohta pole lihtsalt sellist kaarti olemas. Ja oleks ka eeldanud, et matkajuhid on sama marsruudi läbi teinud. Stephen oli küll ühe raja peal olnud (3st trailist, mille peal me olime), kuid ei olnud kõiki meie teekonna osi läbinud. Nii et pole ka ime.
Lõpuks saabus ka õnniks hetk, kui sai seljakoti maha heita, särgi ära vahetada ja teised jalanõud panna. Otsustasime end premeerida ja sõitsime ühte heasse hiina söögikohta (mis asus mõistagi juba tsivilisatsioonis). Autost neid kuramuse mägesid vahtides tundus endale päris uskumatu, et ma neist ühe otsa päriselt ronisin.
Selles suhtes oli minu poolt tegu ühe kõige raskema asjaga, mis ma oma elus olen teinud. Füüsiliselt. Osaliselt ilmselt ka vaimselt, kuna üks osa sellest vastupidavusest on ka peas kinni. Aga jah, kolm päeva hiljemgi olid säärelihased nagu kivid, kuigi üritasin neid venitada ja tegin sõpradele nalja, et sain joodikupäevituse (Stephen küll ütles, et osaliselt see ilmselt ka tuulepõletus, mitte päikesepõletus - tõsi küll, mäe otsas oli ikka väga kõva tuul, mis sõna otseses mõttes piitsutas ja lisaks lükkas mind ka koos seljakotiga tasakaalust välja) ja Schwarzeneggeri jalad. Noh, vähemalt oli tugevam tunne. Ja teadmine, et saabki täitsa hakkama sellise asjaga.
Hiina söögikoht oli all-you-can-eat tüüpi ehk 10 taala eest sai ennast ükskõik kui täis vitsutada. No väga palju ei mahtunud, aga kuhjasin endale erinevates kastmetes kana ja teisel ringi võtsin sushit ja krevette... No seal oli tõesti kõike... parti, krevette, sõralisi mereelukaid, magustoite... silme eest võttis kirjuks lausa. Kahjuks väga palju ei mahtunud :D
Nii et selline vinge füüsilis-emotsionaalne katsumus oli. Ja ei, ma EI JOOKSE sel pildil mäest üles :D
Postitused
