Teine päev. Ärkasin umbes 8 paiku. Hosteli hommikusööki ei jõudnud ära oodata, kuna pidin kell 9:50 olema kohas, kus mind Miami tuuri jaoks peale korjati. Otsisin mingit hommikusöögivõimalust. Leidsin ühe Subway. No ja muidugi olid seal mehhiklastest teenindajad, kel oli terve maailma aeg hispaania keeles plära ajada, isegi kui ma ütlesin, et mul on kole kiire. Oijah.
Igatahes sain oma morning biscuit'i kätte ja tormasin edasi. Sain kenasti tuuribussi peale õnneks. Miks tuuri kasuks otsustasin? Sest seekord oli mul suht vähe aega ja tahtsin rohkem näha. Ja sellist võimalust kasutades on see lihtsam kui hakata bussidega ringi trallima. Miamis pole ka metrood (põhjavee pärast), nii et kui on ummik, siis on ummik (ja uskuge, South Beachil on tihe liiklus).
Tegime algul tiiru South Beachil, vaatasime maju.
South Beachi lõunatipus on kena South Point Park. Kaugemal üle vee võib näha Fisher Island'it, kuhu pääseb ainult helikopteri või spetsiaalse praamiga juhul, kui oled saareelanik või siis hotellikülaline. Lihtsurelikke sinna niisama ringi vaatama ei lastagi, kuna seal elavad rikkad ja ilusad (Oprah, Julia Roberts jne).
Art Deco on ikka ilus küll. Siis sõitsime mööda mingist kuulsuse poest (Kim Kardashian; nime olen kuulnud, aga mul pole õrna aimugi, miks ta kuulus on jne).
Heitsime pilgu ka holokausti memoriaalile.
Sain teada, et Miamis oli kunagi kõva vesilennukite keskus. Praegu pesitseb selles majas linnavalitsus.
Tegin mõned pildid. Väga mõnus ja soe ja päikeseline ja rõõmus.
Järgmisel pildil on väidetavalt hoone ja jõgi, kus FBI oma paate hoidis ja nendega ringi kimas. Mõistgai on ju Miami Vice Miamis filmitud...
Järgmine peatus oli Biltmore'i hotelli juures Coral Gables linnaosas. Tegu noobli hotelliga, mis kuulub ka Natioanl Historic Landmark nimekirja. Odavaim tuba vist ligi $300, kõige kallim sviit $5600 (asub seal tornis).
Tegin ümbruses muudest majadest ka pilti.
Sõitsime edasi läbi mõnusate Miami linnaosade, möödusime ka Miami ülikoolist... no kas poleks tore Miamis õlikoolis käia? Õppemaks on muidugi päris suur.
Järgmine peatus - Little Havana. Ehk siis kohalik kuuba kogukond. Peatusime ühes poes, kus sai nännu osta ja natuke sai ümbruses ka ringi vaadata.
Vist kohalike walk of fame. Ühtegi tuttavat nime silma ei hakanud igatahes.
McDonalds, Little Havana stiilis.
Hispaania keel ruulib.
Edasi suundusime Miami Downtowni poole. Ilusad, valged ja kõrged hooned. Natuke nagu Manhattan, aga hooned polnud nii kokku surutud.
Pöörake tähelepanu maja katusel kasvavatele palmidele.
Päike paistis, ilm oli soe... no mis ma oskan öelda Kaif oli. Ilus oli. Tahan tagasi.
Taksod ka kollased nagu Manhattanil.
Sõitsime Miami Beachi poole tagasi. Arvake ära, mis on järgmisel pildil? Vihje: hoone on seotud ühe eestlasega.
Kes olid nupukad, teavad, et tegu on..... MIAMI HEATi kodusaaliga. Vohh. Meie Mürka on ses hoones higistanud ja puha.
Sadam.
Vaade kesklinnale ja pildil ka Miami Heati kodusaal.
Sadamas olid mõned suured kruiisilaevad.Miami on ses osas üks tähtsamaid sadamaid.
Tagasi South Pointis.
Käisin Lincoln Road mallis. Tegu siis shoppingutänavaga, kus poode nii vasakul kui paremal. Pluss söögikohad. Ostsin natuke turistikraami ja ujukad kah. Sest järgmine plaan oli ujuma minna!
Ma ikka fännan neid USA märke. Et kui koera järelt ei korista võid $500 trahvi saada. Vot nii. Muidu oli selline rahulik shoppingutänav... rahvas laveeris kottidega. Päike paistis jätkuvalt.
Veel pilte Lincoln Roadilt.
Isegi sellises patuses linnas ei saa kirikust üle ega ümber.
Jalutasin mööda Washinton Avenued tagasi. Paaaaalmiiiiid!!!
Nii, harime siis ka teid. Mis stiilis art deco on pildil?
Nautical art deco. Meenutab kruiisilaeva, onju?
Niisama ilus maja.
Pilk nurga taha.
Kohutavast liiklusest ma juba rääkisin. Siin siis ka näide. Lugege kõigepealt silti, mis ütleb, et ristmikku ei tohi blokeerida. Trahv on ka päris soolane.
Nüüd vaadake hoolikalt, mis suunas lubab roheline tuli sõita ja mis suunas autod seisavad.
Kas praegu saavad autod sõita otse sinna palmide poole, kuhu nad peaksid saama? EI SAA. sest mingi jopakollad mõtelsid, et äkki nad ikka mahuvad sinna saba otsa ära ja nüüd seisavad risti ees, sest otseloomulikult nad EI mahtunud.
Üldine korralagedus.
Läksin hostelisse tagasi ja läksin siis hoopis randa ujuma. Fotokat siis ei võtnud, kuna ei tahtnud seda kogemata ära kaotada või varastada lasta... no jumal teab. Aga ohh..... ookean. Sini-sinine ookean ja lained ja päike. Vesi oli soe, õnneks mitte liiga soe. Rannavalve tornis oli kollane lipp vist... no lainete pärast ilmselt. Ja lisaks oli lilla lipp, mida meie randades küll ei näe. See tähendas dangerous sealife. Vaatasin siis igaks juhuks ette ja taha, et kas mõni ebasõbralik mollusk või muu elajas külje alla ei roni. Peale natukese vetikate küll midagi ei näinud... :D
Hulpisin vees nagu vanadel headel aegadel Pärnu rannas. Käisin korra liiva peal lebamas ja ujusin veel. Mõnusad lained olid seal, kus nad murdusid. Kui ikka suur ookeanilaine tuli, pani paraja põmaka ära. Väga mõnus.
Tükk aega veensin ennast, et peaks ikka välja ka minema, aga noooooooo ei saaaaaa juuuu. Lõpuks hakkas päike väga loojuma, mõtlesin, et aitab.
Pärast jalutasin tagasi, tegin päikeseloojangu värvides Miami Beachist pilte.
Ilusad ja armsad majad on. Täitsa meeldisk ühes sellises elada.
Rannal olid ühed kurvad ja katkised päikseprillid.
Ikka õnnelik... praegu mõtlen, et nooo nii väga tahaks tagasi. Tuleb orgunnida midagi. Kui kamba peale korter üürida, siis pole nii kallis elada ka.
Jalutasin South Pointis ringi ja vaatasin, kudas tuled põlema lähevad ja elu keema hakkab. Käisin Big Pinkis söömas. Seda restorani soovitas mulle üks hosteli vastuvõtulauas töötav poiss, kellega jutule sain. Ja tõesti, kuradi hea krabivõileib oli. Ja sellest banaanikoogist ma üldse ei räägi.
Üks asi, mida ma kindlasti igatsema jään, on hea söök. Jah, Eestis on teatud toiduained, mida mujal ei ole ja ilma milleta pole elu päris see. Siin aga on tõesti nii, et sind tahetakse hea toiduga täis sööta, et sa ikka tagasi tuleksid. Eestis on häid kohti, aga tihti kiputakse kokkuhoiu mõttes närutama ja siis pole ju ime, kui ma ei taha järgmine korda siukse toidu eest maksta.
Jalutasin muidu ka ringi. Kel soovi, saab Miamis keset ööd tätoveeringu endale teha. Peotujus olles võib ju kõike ette tulla, eksole.
Kaua üleval ei olnud, kuna oli vaja järgmisel hommikul varakult lennujaama minna. Kurb oli. Aga ühel päeval tulen ma tagasi niikuinii!!!
Postitused
äge!
VastaKustuta