Söömisest. Ja mitte ainult.

Sööklast olen põgusalt enne ka rääkinud. Aga eks aja jooksul tekib rohkem tähelepanekuid.

Üks asi, mis on kummaline: kõike peab kõrrega jooma. Piima, vett, mahla, limonaadi. Tore, et nad teed ja kohvi kõrrega ei joo, eksole. Aga noh, selle üle ma ei imesta. Enamasti on need vist ameeriklased. Kuid jah, jääb arusaamatuks, miks isegi piima peab läbi kõrre imema. Kõike peab läbi kõrre imema. Eestlasena ütleks, et okei, mahlast ja limonaadist ma saan veel aru... Kuigi kõike saab ju normaalselt klaasist juua, ei ole probleemi.

Toiduvalikust. Üldiselt on siin päris hea valik. Alati on saada värsket salatit, kirsstomateid, riivitud porgandit, kurki, sibulat. Soojadest toitudest pakutakse hommikul täidisega omletti. Täidise saad ise valida (liha ja juurikaid ja juustu) ja onu siis küpsetab sulle. Ma pole veel omletti proovinud, aga peaks. Onu on alati väga jutukas, möla jookseb. Ja see tundub mustade teema olevat vahepeal :D Aga sellest edaspidi.

Hommikul saab ka putru. Saadaval on kodujuust ja jogurt, konserveeritud puuviljad. Lisaks on scrambled eggs (midagi munapudru taolist vist), mõni hommik on praevorstikesi ja mingeid muid praetud asju saada. Nojah, neid ma küll hommikuks süüa ei suuda. Teinekord on ka rohkes õlis praetud vahvleid. Ka pannkooki saab. Teinekord on need ka šokolaaditükkidega.

Lisaks on muidugi bagelsid. Neid on kattega ja mingi täidisega. Neid saab röstida ja siis neile näiteks cream cheesei või moosi või peanut butterit peale määrida. Ainuke häda on, et nad on jube suured... ma heal juhul sööks pool ära. Nii et ma neid väga ei söögi, ainult siis, kui leian kellegi, kellega poolitada.
Mingeid muid saia-leivalisi on ka, aga noh... see on siin """""tume leib""""".

Lõuna ajal saab enamasti mingit liha koos lisanditega (riis või ahjukartul). Ausalt öeldes igatsen kõige tavalisemat eesti keedetud kartulit. No teate küll, ainult sool ja vesi ja kartul. Ei mingit praadimist.

Siis on siin panini station ehk lett, kust saab paninisid.

Tegu siis lihtlabase võileivaga. Sai, juust mingi liha (kalkun, sealiha jne), sai. Ühe korra olen proovinud, aga siis suutsin ka alla poole ära süüa, sest see on nii suur. Parimal juhul tuleb jällegi jagada kellegagi. Aga see polnud väga hea ka mu arust. Mitte nii hea, et uuesti proovida.

Päris palju on erineval moel mingeid juurvilju. Kahjuks enamik on muidugi õlis töödeldud. Aga osa on vist lihtsalt hautatud. Porgandid, juursellerid, sibulad... Tofut on. Selles suhtes igav ei hakka, et midagi ikka leiab.

Suppi on ka saadaval, 2 sorti tavaliselt. Olen proovinud brokolipüreesuppi, mis oli päris hea. Meenutas seda, mida nad Suudlevates Tudengites pakuvad. Eile proovisin tomatisuppi, mis oli ka täiesti söödav. Muidugi mitte nii hea, kui Kerttu tomatisupp :D

Siis on veel kaks letti, mida mina külastanud pole. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et ühest saab pitsat ja hot dogi ja muud taolist; teisest saab friikartuleid ja burksi. Käsi südamel, ma pole siin ühtegi burksi hambaid löönud ega ühtegi friikartulid suhu pistnud, pitsast rääkimata. Kuigi pitsa pidavat hea olema.
Siiski, kui vaadata ümber ringi, kuidas nad burksi-friikartuleid ja muud friteeritud värki söövad, siis läheb isu ära. Ja kui mul ON võimalik süüa KIRSSTOMATEID ja värsket salatit nii kuis süda lustib, siis ei kutsu burksi manu nagunii. Ilmselt proovin kunagi põhimõtte pärast ära.

Burksiga seoses on silma jäänud, et mustad söövad seda eriti palju. Et kui 5-6 musta neiut kuskil lauas istuvad lõuna- või õhtusöögi ajal, siis on raudne laks, et on burks, friikartulid, limonaad ja veel hunnik friteeritud asju. See on neil vist rahvussöök.
Eks valged söövad ka seda muidugi. aga nad vist söövad natuke teistmoodi.

Ja noh, välismaalasest üliõpilase tunned alat ära salatikuhja järgi :D


Isikkooseisust nii palju, et ega rassism ja klassivahe kuskile kadunud pole... vist. Mitte et ühe koolisöökla järgi põhjapanevaid järeldusi teha saaks, aga 99,9% köögitoimkonnast on mustad. Manager on valge. Ja üks tädi, kes söökla ukse juures su kaardi läbi tõmbab, on ka valge. Et jah...

No ja siis on magustoidu sektsioon. Seal on alati küpsiseid. Siis on siuksed... magusad pätsid, mis on tehtud nendest hommikusöögiviguritest. Ilgelt magusad. Ühest korrast piisas. Siis on mingeid koogiviile. Brownie'sid. Ja siis need kuulsad cupcake'd sinise või roosa või kollase kreemiga.

Me Helenaga olime mõni aeg tagasi vaprad ja võtsime ühe pruuni cupcake'i sinise kreemiga. Ei olnud suurem asi elamus. Ma olen päris kindel et nii cupcake kui kreem olid mingist pulbrist tehtud, nii et suht mõttetu. Magus küll, aga mitte kuigi hea.

Tegelikult on veel taimetoitlaste sektsioon. Ühe korra olen seal käinud, oli päris hea. Natuke teistmoodi valik.

Ja kel söökla üle viskab, sel on alat võimalik minna muudesse campuses asuvatesse söögikohtadesse. Mõtlesin, et peaks kunagi sushit proovima siin.

Lumerõõmud Greensboros ehk kuidas Eesti ilm juba siia jõudis...

Kahjuks jõudis lumi siia ka nüüd. Täitsa vasti, ma ütlen. Selline tatine lumi on. Ja muidugi eile oli siin juba paanika. Ülikool pandi nädalavahetuseks kinni ja eks näeb, kas esmaspäeval on lahti või ei ole. Üks pidu jäeti ära, kuhu osad pidid minema. Õnneks söökla oli ikka hommikul lahti :D

Aga jah, lõunamaalastel ja kohalikel on pidu ja suur rõõm. Põhjamaalased mõtlevad, et kurat, miks päikest ei ole.
Lund ei ole ju tegelikult üldse palju... Aga piisavalt selleks, et elu pea peale keerata ja paanikaosakond avada.

 

Vaade minu aknast.

 

Mõned pildid õhtust.

 

  

  

Jee, talv. Not.

 

Hommik söökla ees. Taustal paistab raamatukogu.

 

  

vaene väike varbalne

 

  

Ja muidugi on ainult autoteed lahti lükatud, mitte kõnniteed :D Kes see ikka jala käib, eksole.

Masendav. Lumi, mine ära!!

Rec Center

Meie armsast campusest ei puudu ka spordikeskus, mida kutsutakse Rec Centeriks (lühend Recreation Centerist). Seda toredat kohta tutvustati meile juba esimesel nädalal ja alates teisest nädalast olen seda päris tihedalt külastanud. Et kui on tasuta ja lähedal, siis oleks rumal seda mitte teha, eksole.

Rec Centeris on olemas pea kõik, mida hing võiks ihaldada. Jooksulindid, elliptilised treeningseadmed, sõudeergomeetrid, rattad, jõusaal, pallisaalid, jooksurada, aeroobikasaal, squashisaalid, muud treeningsaalid, treeningvahendid (nt need suured pallid, millega harjutusi teha), venitamisematid, bassein, golfirada, ronimissein... jne. Väljas on veel jalgpalli väljak, tenniseväljakud, liivaplatsid volle jaoks, pesapalli väljak, softballi väljak... Võib-olla on veel midagi, ma pole ka igale poole jõudnud veel. Ainus, mida vist pole, on klassikaline staadion ja sisehall, sest siin kergejõustik vist nii popp pole.

Rahvast liigub seal ikka päris palju. Kuid eile ütles üks ameerika tüdruk, kes minuga samal korrusel elab, et tema arvates käivad seal kõige rohkem just meie ühika omad ehk siis rahvusvahelised tudengid ja muud, kes meiega samas majas elavad. Ei oska kommenteerida teiste ühikate tegemisi, aga meil on jah kõik päris aktiivsed.

Mina avastasin enda jaoks elliptilise treeningseadme. Varem ma seirasin sellised asju kahtlustavalt, aga pärast esimest korda olen ma sellega väga rahul. See on parem kui jooksmine, kuna ei põruta nii jubedalt jalgu. Koormust saab, aga ilma selle põrguta, et pärast jalad tuimad ja valusad oleksid.

Lisaks hakkan Pilateses käima, mida ma olen juba ammu tahtnud. See on küll tasuline, aga kui see Eesti kroonidesse ümber konverteerida, siis isegi meie mõistes on korra hind mõistlik. Esimene kord oli esmaspäeval ja värisesin seal valust, sest avastad ju lihased, mida sa ammu kasutanud pole. Olgem positiivsed - edasi saab ju ainult paremaks minna, eksole.

Lisaks on iga päev mitmeid aeroobikatreeninguid, kuid nendeni pole ma ka veel jõudnud. Need on kah tasuta, tuleb ennast enne lihtsalt kirja panna.

Muidugi, ma ei pea õppemaksu maksma, nii et kõik see toredus on tasuta. Ei ole uurinud, et palju see muudele maksma läheb. Ilmselt ikka läheb.

Nii et me Carinaga piitsutame üksteist ikka trenni, muidu vajub ära äkki.

Teie aga Eestis nautige kena suusailma :D

Elu nagu filmis

Laupäeva hommik oli paljutõotav jälle. Päike paistis ja ilm oli mõnusalt soe. Kevad!

Käisime Carinaga raamatupoes asuvat riietesektsiooni rüüstamas, et osta endale ülikooli kirjade ja logodega riideesemeid. Eks lähiajal saan vast mõned pildid "vormist" ka. Igatahes on need ülikooli pusad, pluusid, püksid populaarsed. See on hea universaalne riietus, millega loengus käia; patriootlik ka ja puha.

Mul oli oma paliga kokku lepitud Wal-Martis käik, kuna mul oli veel ühtteist puudu. Näiteks shower caddy, mida ma esimene kord Wal-Martist ei taibanud osta. Tegemist on lihtlabaselt mingi sangadega plastikust korvikesega, kuhu panna oma nuustik, šampoon, palsam, duššigeel jne, et neid asju normaalselt dušši alla transada saaks. Algul mõtlesin, et kilekott ajab asja ära küll. Aga ei aja kahjuks siin. Ebamugav on. Kabiini nö eesruumikeses on üks põlvekõrgune riiul ja 2 nagi, kuhu saab siis asju panna-riputada. Aga dušši juures on mingi mõttetu seebialusekene, kuhu sa suurt midagi panna ei saa ega taha ka, sest see ei näe kuigi puhas välja. Riiuli peale saab panna, aga see on tihti märg ka ja siis on asjad seal laiali ja kotist otsida oleks neid ebamugav jne jne.
Nii et ostsin endale ühe aukudega kandilise plastist korvikese, kuhu kõik ära mahub ja mille siis ühe korraga saab kaasa võtta.

Seebikarbist tundsin ka puudust, samuti veest. Siinsel veel on siiski kloorimaitse. Ilmselt oleks võimalik ennast sellega harjutada, aga ei taha eriti. Pealegi on pudelivesi odav ka. Wal-Martist saab osta resti 24 pooleliitrise pudeliga ja see maksab natuke üle $4. Ehk siis pudel vett maksab veidi alla 2 krooni. Eks siin on palju asju odavamad kui Eestis, aga sellest kirjutan edaspidi.

Kuna sööklas pakutav "mahl" on ilge kontsentraat isegi veega lahjendades ja ma enamasti vee või piimaga piirduma pean, siis ostsin ka natuke kallimat viljalihaga apelsinimahla. Selliseid mahlu on siin palju ja need on tõesti head. Kahjuks on kättesaadavusega, nagu on, kuna Wal-Mart on kaugel suure magistraali ääres (6 rida mõlemas sunas), kuhu saab nagunii ainult autoga. Aeriel ütles, et ma võin talle teada anda, kui vett või mahla tahan, kuna ta käib nagunii korra nädalas Wal-Martis. Nii et kuivale ei jää.

Ühtteist vajalikku sai veel soetatud (mopp, põrandapesu ämber) ja siis hullumajast väljutud. Rahvast oli ikka palju seal, aga noh, laupäevane värk.

Tagasi tulles käisime söömas ka. Kuna siin ajakava on vahel pingeline ja keeruline, siis päris tavalistel aegadel süüa ei saagi. Nii et me leiutasime Carinaga uue sõna - dunch, mis on siis söögikord  lunchi ja dinneri vahepeal. Lunchish dinner or dinnerish lunch.

Ühikas üritasin midagi kasulikku teha ja lugeda tarvilikke tekste. Aga noh, kuna õhtu lähenes, siis rahvas läks ka juba rahutuks ja inimesed vahetasid infot, et kus midagi toimub.
Kuna meil oli juba teist päeva superhea tuju, tahtsime tantsima minna kuskile. Selgus aga, et tolles klubis on mingi reggae band, mis äratas kahtlusi. Selgus, et kuskil on miski majapidu jälle. Noh, olime skeptilised, aga eelmise peo pilte vaadates tundus, et vist on mõtekas minna.

Ütleme nii, et super pidu oli. Mai tea, palju seal rahvast oli 2 toas... ehh 50 inimest? rohkem? Oli nagu filmis, hull house party. Igatahes muusika mürtsus ja inimesed tantsisid, mis sest et ruumi ei olnud. Põrand vappus üles-alla ja mul oli küll üks hetk hirm, et äkki me kukume esimesele korrusele. Kuradi ameerika puumajad. Igatahes 3 tundi oli väga tore ja super, aga siis oli pidu läbi, sest politsei tuli kohale. Miskit hullu polnud, rahulikult saadeti pidu laiali. Ega ma ei imesta ka, sest lärm pidi küll kaugele olema kuulda... aga kahju oli kkagi :D Igal peol ei teki sellist head fiilingut rahva hulgas, kus kõik kaifivad muusikat lihtsalt.

Ja noh, faktitäpsuse huvides peab märkima, et see on mul vist esimene pidu, mis politsei initsiatiivil ära lõppes :D ei suuda meenutada hetkel, et varem oleks nii juhtunud.

Mõned suundusid kuskile edasi, aga me ei viitsinud kaugele jalutada. Läksime kambaga ühikasse tagasi ja istusime Marcini (Poola poiss) tuppa maha ning arendasime rahvastevahelisi kultuurisidemeid: kuulasime poola punki, soome poprocki, saksa dancehalli, eesti elektropoppi (HU?), poola rokki, eesti rokki (Tanel Padar&The Sun) ehk siis igaüks tutvustas mingit head artisti. Hoolimata keelebarjäärist said kõik aru, et tegu oli hea muusikaga.

***
Täna on olnud hästi soe, aga vihmane ilm... Nüüd vist sajab juba rohkem. Kuid soe on, üle 15 kraadi. Nii et päris mõnus. Samas ilmateadet vaadates peaks siin minema päris tuuliseks ja kuskil lähiümbruses hoiatatakse flash floodi ehk tulvavee eest. Nu saab näha. Homme on mul vaja kuskile töötuppa nägu näidata ja pilatesesse minna. Ülejäänud aja saab rahulikult ühikas olla. Kui just nälg peale ei tule ja CAFi ei aja.

Friday Fest ja muu trall

Meil toimub reedeti siin Friday Fest, mille raames välisüliõpilased tutvustavad oma riike. Sel reedel siis räägiti meile North Carolinast, edaspidi tulevad muud põnevad riigid. Teada saime muuhulgas seda, et North Carolina kohal on alla visatud 2 aatompommi, mõlemad suuremad kui need, mis Hiroshimale või Nagasakile visati. Tegu oli hädaolukorraga, kus lennukil kütus lekkis, nii et need visati alla. Ühe langevari avanes ja see maandus ilusti. Teine kukkus kuskile sohu ja nad pole seda siiani üles leidnud. Seepärast uuritakse nende põhjavett kogu aeg, et tuvastada, kas ta on äkki lekkima hakanud.

Õhtul võtsime taaskord osa kohalike korraldatavast üritusest, kus pakuti süüa ja pärast tuli arutleda eelarvamuste teemal. See kanasupp, mis ma sain, oli jube hea. Magustoidud olid ka päris head, isegi mitte niiiii magusad, kui eelmine kord. Maja oli taaskord väga kena ja armas... Ikka nii, et 1. korrusel on eesruum ja külalisteuurm, köök, söögituba, elutuba ja siis 2. korrusel on magamistoad, aga sinna me mõistagi ei läinud.

Pärast 9 lahkusime ja tulime ühikasse, et võtta passid ja minna Old Town Draught House'i. See on campuses asuv pubi. Nii et hea lähedal minna. Võtsin mingit Guilford Ale'i, mis maitses päris okeilt, aga kuna nad lasevad seda õlut väga kiiresti, siis vahtu peal ei olnud... Nuh ja väike valge rumm Mountain Dew'ga (see n põhimõtteliselt Sprite) ka ja oligi juba tähistamine tehtud. Tähistamine selles osas, et sain oma tuberkuloosi testi tehtud (siin kohustuslik), tervisekindlustuse makstud ja stipendiumi kätte. Jee.

Tagasi läksime Carina ja Tapsaga. Tapsa on vahepeal tõsine soomlane, aga kui ta oma bassihäälega huumorit paneb, siis ei jää muud üle, kui kõht kõveras naerda.

Rääkisime sugulastest, kes USAs on ja ta ütles, et tal mingid vanaema sugulased on Virginia's. Aga vanaema kohta ütles, et "I have a grandma but she's almost dead." Ehk siis et tema vanaema on peaaegu surnud, kuna ta on juba 91 aastat vana.
Peale õlut ja rummi tundus see ERITI naljakas. Must huumor.

Muide, me tahaks Eesti Friday Festil pakkuda mingit eesti sööki... okei, verivorsti väga ei orgunni ja rukkileivaga läheb ka raskeks, aga vb keegi võiks kama saata mulle :D võib-olla see kõlbab naturaalse jogurtiga süüa.

Ja kui kellelgi on häid ideid, mida Eestile omast võiks pakkuda, siis andke teada. Ma suudan hetkel ainult verivorstistja rukkileivast ja kamast mõelda.

Korvpall Ameerika moodi

Kuigi täna oli Greensboros suisa jõle ilm (vihma sadas päev otsa), otsustasime ikka meie ülikooli korvpallureid toetama minna. Õnneks viiakse sinna kohale ka bussidega, nii et jala läbi vihma minema ei pidanud, aga isegi selle 5 minutiga teel bussipeatusesse saime päris märjaks.

Mäng toimus Greensboro Coliseumis, mis on kohalik suur spordihall. Kuna tegu on UNCG kodumänguga, siis saime loomulikult tasuta sisse. Päris suur hulk internationale oli juba ees ka. Tundus, et paljud tahtsid näha, mismoodi see kolledžikorvpall on ja kuidas päris cheerleaderid välja näevad.
Pildid on kohati udused, kuna mu pisike kaamera ei ole väga võimeline kõigeks ja valgusega oli ka, nagu oli.

 

Puhkpilliorkestrist on mul kahjuks ainult uduseid pilte. Võib-olla saan hiljem kellegi käest mõned selgemad. Onju nad on nagu mesilased :D

See sinise parukaga tüüp käis siis rahvast üles kütmas. Tegelikult oli veel üks tüüp, kes vaheaegade või timeoutide ajal pulli tegi, aga temast mul normaalseid pilte pole veel. Arvatavasti Carina käest saan...

Ja muidugi cheerleaderid!

Tantsijad olid veel eraldi.

Natuke mängu ka.

Meie meeskonna algus läks küll üle kivide ja kändude. Küll ei saanud ennast vabaks mängitud, küll ei saanud rõngasse palli. Teisel poolajal oli aga teine tera. Rahvas läks ka rohkem elevile ja mängijatel oli rohkem ideid. Vastaste treener polnud eriti rahul ja sai lõpuks mölisemise eest tehnilise kah.
Timeoutide ajal tegid cheerleaderid kaelamurdvaid trikke nagu ma filmideski olen näinud, nii et jah, seda võite uskuda, mida seal näete.

Me elasime siis kaasa nii cheerleaderitele kui korvpalluritele, kuigi nad väga head mäng ei näidanud. vähemalt me võitsime lõpuks ja 17 punktiga ka veel.
Katsun Carina käest pilte saada ja siia veel lisada.
***
Uudist muud polegi. Täna lugesin päev otsa ja tegin tööd ka. Hommikul kuulsin kuumi kuulujutte Tomaszelt, kes käis ka osadega eile Infernos (kohalik ööklubi), kus mõned internationalid olid olnud nii lõbusas tujus, et lausa postitantsu tegid. Tundub, et nad võtavad seda va pidutsemist päris tõsiselt :D

Nädala sees ma küll ennast välja ei kavatse eriti vedada. Pigem lähme homme õhtul korra istuma. Homme õhtul läheme ka uuesti ühte ameerika kodusse külla (jeeee, tasuta söök, jeeeee :D:D). Lisaks on päeval Friday Fest ehk siis igareedene üritus, kus eri maadest pärit inimesed oma kodumaad tutvustavad.

Igatahes, ma lähen ära magama. Lubasin homme Carinaga 8.15 sööma minna (parim viis hommikul voodist üles saada) ja pärast lähme Rec Centerisse trenni tegema. Mõni päev kirjutan Rec Centerist ka lähemalt.

Mitu erinevust leiad?

Gvido special.

Minu tuba

Käes on aeg piiluda kulisside taha ja heita pilk buduaari, kus sünnivad kõik need suurepärased kirjutised. Mõistagi näitan ainult enda ruumipoolt... Toakaaslasele jäägu tema privaatsus.

Kõigepealt tuleb minna läbi selle ukse.

See on siis koridor.

Meie toa uks on vasakult esimene.

Meie uks siis ka lähemalt.

Ja veel lähemalt.

Ja ukse kõrval on siuke asi.

Pilk minu tuppa.

Ja veel üks pilk.

Seinale panin pilte ka.

Minu voodi ja kummut.

Ja veel kummutit.

Vaade minu aknast.

Ja vaade teiseltpoolt.

Minu laud.

Ja minu raamatud, mis ma pean lugema. Vasakult 8 raamatut on 20. sajandi ameerika kirjanduse omad. Pluss 2 raamatut, mis on internetis. Ja siis järgmised 3 raamatut on teise kursuse omad. Viimane raamat on niisama lugemiseks.

Mu toakaaslase tolmuimeja. See tagumine on tema sõbra oma, mille ilmselt peagi tagastame. Aga jah, meil suht ainus tuba, kus on tolmuimeja. Nädalavahetusel saan äkki osta ämbri ja mopi. Ma pean küll veel enne mõtlema, et kuhu kurat ma selle paneks, aga tahaks nagu vahepeal põrandaid ka pesta.
Taustal on mu pesukorvike. Leidsin Wal-Martist sellise, mida saab konksuga riputada.

Minu riidekapp. Kahjuks pole seina peal rohkem nagisid, kuhu oma asju riputada. Omavoliliselt neid vist lisada ei või. Ja ukse küljes on ainult üks nagu, nii et jah.

Ja uks koos peegliga.

Selline väike tuur siis.

Muud suurt uudist pole... hoian teemasid tuleviku tarbeks, kui nagunii millestki põnevast kirjutada pole :P

Eile küll õnnestus jalg siniseks saada. Seisin parasjagu dušširuumi uksel kui üks ameerika tüdruk sisse tormas ja uksega üle mu jala sõitis. Kanna veel plätusid. Nats veritses ja nüüd on sinine, aga vast saab varsti korda.

Täna isegi sadas veidi, aga soe on ju ikkagi. Tundub, et ma hakkan kergelt nohiku elu elama siin... Krt iga päev ma küll ei jaksa välja minna kuskile. ega ma pole ka kunagi suurem peoloom olnud, nii et pole viga. Tekib oma sotsiaalne suhtlusring nagunii.

Ma varsti õhtale ka. Leppisin Carinaga hommikusöögi kokku. Muidu ei saa ju voodist üles jälle :D

esimene koolipäev

Hommikul käisin korra jooksmas, aga kuna siin eriti kuskile joosta pole, siis ei tea, kas seda konkreetselt proovin. Tahaks pargis joosta, mitte betooni peal. Ühika taga oli mingi võsa, kus paar rajakest, aga see pole piisav.
Tegin tööd ka natuke, et asjadel silma peal hoida ja läksin siis esimesse loengusse (20.sajandi ameerika kirjandus). Teadsin, et peaks kõrge taseme aine olema (esimene number kursuse ees näitab taset, sel kursusel on see 733; näiteks bakakursused on 301). Siis tuli välja, et pooled olid magõppe üliõpilased ja pooled doktoriõppe omad. Võttis jala natuke värisema algul. Kursuse nõudmised pole ka mingi joy ride just... Osavõtt annab 20% ehk tuleb suud lahti teha. Igaks nädalaks on raamat pluss teoreetilisi tekste vist ka. Semestri jooksul tuleb esitada 3 raamatu kohta report (500-700) sõna ja lõpuks tuleb kirjutada term paper 18-20 lk. Kõige pikem paper, mis ma oma elus kirjutanud olen, on bakatöö ja see on sinna lähedusse...

Selge see, et see saab raske kursus olema, aga ma ei saa sellest taganeda ka, kuna muidu võib stipendiumiga jamaks minna natuke. Samas on see paras väljakutse ning ma arvan, et ma õpin sellest lõpuks päris palju. Tuleb rohkem pingutada ja tubli olla. Järgmiseks nädalaks siis 350 lk lugeda. Jee.

Käisime Sumini, Helena, Carina ja Jackiga õhtust söömas. Söögi üle ei saa kurta, kui teha ise häid valikuid. Kurb on see, et ega mul peale piima ja vee midagi muud juua pole. Siinsed mahlad on minu arust puhas kontsentraat. Mina ei tea, kuidas nad seda juua saavad. Ma saan seda niinimetatud mahla juua ainult lahjendatult ja seda kuskil suhtega 1:4. Aga pole viga.

Sööklas ma iga kord vaatan nende cupcake'e, aga need näevad jätkuvalt hirmutavad välja - sinise ja oranži kreemiga on need. Ja mul on ikka eestlase kasvatus ehk et söögi minema viskamine on tabu. Kuid ma tean juba ette, et sellest suudaks ilmselt mõned ampsud süüa. Ma ei suuda isegi tervet küpsist siin ära süüa, sest see on liiga magus ja liiga suur. Seega on valida, kas üldse mitte süüa või pool minema visata.

Peab siiski mainima ühte head asja - ilmselt söön ma siin ära rohkem kirsstomateid ja värsket salatit kui oma senise elu jooksul kokku. Siin saab seda võtta nii palju kui tahad iga toidukorra juurde. Eestis on salat kallis ja kirsstomatid ka kallid. Eks seda hakkan taga igatsema, kui tagasi olen.

Ega midagi. Homme on teine kursus, eks näeb, mis seal toimub. Praegu tükib uni silma, nii et lähen ära magama. Teile aga head varahommikut :)

ühistranspordist ja autodest

Kahjuks vastab küllaltki tõele, et USAs elades on vaja autot ja ilmselt võid sa selles veeta rohkem aega kui nt oma perega koos olles. Üliõpilaste õnneks on siin natuke kohalikku transporti korraldatud ja me saame sellega tasuta sõita.

Saame bussiga linna ja ostukeskustesse. Kõiki marsruute pole ju jõudnud läbi proovida, aga eks näeb, mis saab. Siiani oleme sõitnud korra HEAT bussiga (Higher Education Area Transport), mis on korraldatud kohalike ülikoolide ja kolledžite poolt. Käib küll korra tunnis, aga see on siiski parem kui mitte midagi. Paneb mõtlema, et TÜl ja EMÜl võiks ju ka olla mingi taoline transport. Seda enam, et TÜ hooned on üle Tartu laiali ning mitmetel tudengitel on raske jõuda nt kesklinnast biomeedikumi.

Käisime Helenaga ühes teises suures ja pirakas ostukeskuses ja pidime selleks GTAd kasutama (kohalik transport Greensboros). Noh, teadsime, mis nurga peal peatus on. aga katsu sa seda leida, kui bussipeatuse märgid on imetillukesed plönnid posti otsas. Eestis ja ka mujal Euroopas on nad küll selgemalt nähtavad.

Bussi oodates oli kergelt imelik... kõik möödasõitvad autojuhid vaatasid meid :D Ja bussis oli aru saada, et natuke teine kontingent kasutab seda.

Kui jõudsime ostukeskuseni, läksime bussist maha... no ja mis te arvate, et mingi normaalne peatus oli seal... oooei. Lihtsalt tee serva muru peale poetati ja pidi kuskilt natuke läbi põõsaste minema. Vot läbi nende põõsaste pildil.

Hiljem läbi äärelinna sõites nägimegi ainult selliseid peatusi - väike praktiliselt tähelepandamatu märgike posti otsas murulapi kõrval. Unistage edasi bussitaskust või ootepaviljonist või ajagraafikust või lihtsalt normaalsest ooteplatvormist.

Kuna tagasi minnes bussijuht meid millegipärast bussi lasta ei tahtnud, siis pidime tee ääres ootama. Istusime ja vaatasime siis suuri autosid. Suuri autosid, mil olid ebaproportsionaalselt väikesed rattad. Või siis eriti suuuurte ja läikivate velgedega autod. Sekka ka mõned suured autod, millel olid kuidagi väga väikesed rattad.

Noh, meid vaadati ka päris palju :D kaks eestlast istuvad tee ääres ja ootavad bussi. Arusaadav, et pead pöördusid, kuna normaalne inimene sõidab ju ometi autoga siin.

Lõpuks saime bussi peale. Tegime väikse ringi läbi äärelinna. Klõpsisin läbi bussiakna pilte, nii et superkvaliteet pole, aga annab aimu, mis sorti majad siin on. Üsna ühetaolised ja filmidest olete neid nagunii näinud :P