Hommik oli tõeliselt külm. Kuna mul polnud mõtet talvemantlit selge panna, siis olin õhukese tuulekaga. Tartu-Tallinn bussis ka eriti soe ei olnud just. Seda oli bussiaknastki näha, et krõbe külm on öö otsa oma tööd teinud. Loodus oli imeilus – puude oksad olid härmatisest lausa rasked ning kõikjal kattis maad lumi, kust jooksid igasuguste loomade rajad. Nii palju, kui bussiaknast näha oli... Tõeliselt muinasjutuline vaatepilt. Päike säras...
Kuni mõni kilomeeter enne Tallinna sõitsime supsti! Paksu udu sisse. Uhh, siis mul hakkas natuke õudne esimest korda. Olgugi et udu ei ole tänapäeval mingi meeletu probleem, siis ega see lendamist soodustav tegur ka pole. Lennujaama uksest nägi 20m kaugusele, edasi tuli udusein. Esimese asjana seadsin siiski sammud check-ini, et kohver ära anda.
Kohver kaalus 22,4 kg ja 23 kg on lubatud, nii et sai täpselt limiit täis. Siis ootasin ema veel, kes pidi ka lehvitama tulema. Samal ajal kontrollisin paaniliselt Helsingi ja Tallinna lennujaama väljuvaid lende, et ega mingeid jamasid ometi ei ole. Mingi AirBalticu lend jäeti ära, aga usutavasti see polnud udu tõttu, sest muud lennud läksid ikka välja.
Tegime emaga kiire kohvi-kakao ja läksin turvakontrolli. Seal ka õnneks probleeme polnud, nii et sain oma värava juurde suunduda.
Ootaja aeg on ikka pikk ja nii helistasin veel vanaemadele ja paarile inimesele, et teada anda, et hakkan varsti lendama. Sama lendu ootasid koos minuga kirurgimaskides teismelised jaapani poisid, kes mingit jaapanikeelset naiste aluspesu kataloogi sirvisid ja pilte kommenteerisid... oh elukest.
Igatahes, lend Helsingisse pidi väljuma 12:40, aga selleks ajaks polnud värava juures isegi lennukit näha, rääkimata pardale minemisest. Miskit infot ka ei jagatud... eks kõigile oli selge, et hiljaks jääb, aga ometi oleks võinud ju miskit öelda. Ainuke rahustav teadmine oli see, et kuna lend Helsingist New Yorki oli ka Finnairiga, siis nad ei saa nii paljusid inimesi lihtsalt maha jätta.
Lõpuks saime pardale ronida, nii umbes pool tundi hiljem kui pidanuks õhku tõusma. Pardal jagati isegi šokolaadi. Imestasin, et nii lühikese lennu puhul (25 minutit) üldse mingit nänni antakse. Aknast välja vaadates kah midagi tarka näha polnud. Terve Tallinn oli paksu udu all, vaid paar üksikut vaprat korstnaotsa paistsid udu seest välja.
Helsingi maandusime 15 minutit enne New Yorki lennu algust... Egas siis midagi, jalgadele valu ja oma värava juurde. Otse loomulikult oli see kuskil kõige taha, nii et tuli ikka kõva jupp maad maha kõndida, siis veel passikontroll läbida ja siis lennukile minna. Ma pidin veel lennuki kõige tagumisse otsa kõndima, sest istusin viimases reas.
Jõudsin lennukisse 14:12 ehk 2 minutit pärast seda kui mu lend oleks pidanud algama... aga polnud viga midagi. Kuna oli veel teisi hilinenud connection flighte, siis oodati neid ja pealegi pidi ju pagasit ka laadima peale. Nii et reaalselt tõusime õhku tund pärast õiget aega.
Lennukis istus minu kõrval üks poola onu oma 16aastase valge puudliga. Koera avastasin ma tükk aega hiljem, kui ta kotist välja oli tulnud. Vapper koer oli. Kuna saime lennu ajal ka turbulentsi tunda, siis pidi tal eriti õudne olema. Vahepeal koerake viiksus ka, aga üldiselt oli rahulik ja kannatas ära.
Lend kestis pea 9 tundi... Midagi väga hullu selles polnud, aga eks ole ka paremaid aja surnuks löömise viise. Õnneks on seal iga peatoe küljes väike ekraan, mis kujutab endast päris head meelelahutuskeskust. Oli valida mitmete filmide vahel, mis on ka hiljuti kinos olnud. Nii et kui kellelgi on vahele jäänud, siis on see päris hea võimalus ära vaadata. Samas on lennumüra piisavalt tugev, et filmivaatamine võrdlemisi ebamugavaks teha.
Vahtisin jupikese „The Time Traveler’s Wife’i“ ja ühe osa Family Guy’d... ja veel natuke ühtteist, aga eriti polnud jaksu. Mängisin hoopis mahjonggi ja mingit mälumängu, kus sai teiste reisijatega võistelda.
Saadaval oli veel raadiokanaleid, uudiseid, muusikat, muusikavideosid jne. Kes tahtis, sai malet mängida virtuaalselt.
Teenindus pardal oli minu arust päris hea. Üks stjuuardess oli vanem naine. Ta oli hästi vahva, tundus, et vast teiste ülemus ka või miskit. Samas ma mõtlen, et see on ikka noorte töö... Eriti sellised üleatlandilised lennud, kus terve lennu aja 8h lipatakse ringi. Eriti meie lennul, kus viimne kui üks koht oli välja müüdud.
Süüa pakuti ka. Miski liha huvitavas kastmes ja kartulipüree. Pluss kukkel ja küpsised, salat. Ma võtsin siis valget veini (alko oli tasuta ju :D) esimese taolise lennu puhul. Väga hea vein polnud, aga vähemalt oli ikka jahedas hoitud ja söögi kõrvale polnud viga. Pärast pakuti teed või kohvi, kuidas soovi oli.
Üks lahe asi, mida sai oma pisikeselt ekraanilt jälgida, oli lennuinfo: kus maal me oleme, kui kõrgel, kui kiiresti lendame, mis temperatuur väljas on ja mis kell kohale jõuame. Et kui midagi muud ei jaksanud teha, siis seda võis ikka tühja pilguga vaadata.
Vahepeal ikka tõusin püsti ka ja võimlesin võimalusti piires, et verd käima saada. Turbulentsi ajal ma mõtlesin küll, et hea, et ma enne teist veini juurde ei võtnud, sest sellest raputamisest hakkas natukese aja pärast paha.
Kusagil Gröönimaa ja Põhja-Ameerika vahel ma magasin ka sutike... Pärast seda serveeriti juba viimane snäkk ka ja hakkasimegi New Yorkile lähenema. Lõppkokkuvõttes jäime kõigest 12 minutit hiljaks, nii et piloodid tegid head tööd. Eks oli ju neid, kellele see oli connection flight ehk kes pidid kiiresti edasi minema.
Lennuk maandus väga sujuvalt. Siis kui hommikul Helsingis maandusime, tulime küll prõmmaki maha (väike kahe propelleriga lennukike). Aga suur Airbus 340 maandus nii sujuvalt, et ei saanud arugi. Selle peale siis plaksutati ka pilootidele J
Kuna olin kõige viimases reas, siis võttis välja saamine üksjagu aega. Samas oli hea seal istuda, sest tualett oli kohe selja taga ja ei pidanud sabas seisma – sai lihtsalt kohe juhust kasutada, kui vaja. Ja küsisin endale vahekäigu äärse koha, et saaks jalgu vahepeal välja sirutada. Tasus ära küll.
Igal juhul läks edasine pärast lennukist välja saamist väga libedalt. Taldadele valu ja nii 3 minutiga olin immigratsioonisabas. Seal ootasin kokku vast mingi 6-7 minutit; seal olid vist ainult Finnair lennu inimesed nagunii.
Tülpinud näoga immigratsiooniametnik Pancho vaatas mu paberid läbi, võttis sõrmejäljed ja tegi pildid umbes 3 minutiga. Küsis veel, et kas ma NYCs ei vaata ringi. Ma arvasin, et ma hiljem tulen J
Siis oma kohvrikest ootasin 10 minutit ja oligi kõik. Ülimalt kiirelt läks. Mõtlesin, et oleks seda teadnud oleks varasema lennu peale pileti ostnud, et Greensborosse edasi lennata. Samas, parem mitte riskida. Mul läheks närvid täitsa läbi, kui ma peaks mõtlema, et kas ikka jõuab...
Leidsin kiirelt ka tüübi, kes müüs pileteid bussile, mis viib LaGuardia lennujaama, nii et jäi üle paarkümmend minutit seda bussi oodata. Onuga sai ka vahetatud kohustuslikud fraasid teemal „Kust sa tuled?“
„Eestist.“
„Aa, see on Euroopas. Kas see on suur riik?“
„Ei, hästi väike.“
„No kui palju elanikke?“
„1.3 miljonit kõigest“
„ahaa, siis on seal vist vaikne ja rahulik, mitte nagu siin New Yorkis, kus kõik kogu aeg tormavad“.
Tõepoolest J New Yorkis on ju rohkem elanikke kui Eestis kokku.
Küsis veel, et kuhu ma edasi lendan ja arvas siis, et North Carolina ona ka väga rahulik koht J
Bussiga sõitsime LaGuardiasse. Nendel teedel, kus me sõitsime, olid vist suht suured kiirused lubatud... või nad lihtsalt ületasid kiirust. Nii palju, kui ma bussist aru sain, siis tundus liiklus tõesti kergelt hullumeelne. Minu arust andsid kõik nii palju lapatsit kui torust tuli. Igatahes jõudsin veidi peale 18 kohaliku aja järgi LaGuardiasse.
Teel nägin ühte koolibussi ka. Täpselt nagu filmis – kollane ja kandiline J
LaGuardia check-inis küsisin, et kas saaksin oma Greensboro lendu varasemaks tõsta. Sain teada, et see oleks $50 maksma läinud... noh, nii palju eest vist ikka ei muuda ümber. Kuigi siis oleks varem kohale saanud. Samas, praegu saan siin rahulikult istuda ja esimesi muljeid kirja panna. Eestis on küll sügav öö praegu, aga mul nii väga und veel polegi.
Igatahes andsin kohvri ära, läbisin turvakontrolli ja läksin otsisin söögikohta. Mõtlesin, et mingi aasia söögikoht peaks ju päris ok olema. Võtsin portsu liha ja nuudleid ja mingi Sprite’i taolie limonaadi. Liha sõin ära, aga nuudleid mitte eriti. No ei olnud head... või on asi selles, et öine kellaaeg minu jaoks. Samas oli kõht maru tühi ja midagi pidin sööma. Võtsin McDonaldsist ühe õunapiruka ka. Kurat, see ka ei maitsenud nii hea, kui Eestis. See on küll õudne lugu, kui söögiga nii hakkab olema. Mõistagi ma ei taha kuskil kiirsöögikohtades stabiilselt einestama hakata, aga loodan, et edaspidi saab natuke paremat sööki.
Praegu istungi (kell 20:35 siinse aja järgi ehk 4:30 öösel Eesti aja järgi) LaGuardia lennujaamas ja vaatan, kuidas iga minuti tagant lennukid õhku tõusevad ja maanduvad. Zups ja valmis, zups ja valmis. Kirjutan esimesed muljed üles, ega homme selleks ilmselt eriti aega ei ole. Tahan magada nii kaua kui võimalik ja siis ülikooli juurde, kus saab asjad tuppa panna ja oma toakaaslasega päriselt tuttavaks saada. Siis on ka infoüritusi vist.
Igatahes tulemas on tegus nädal. Õnneks on laupäevast esmaspäevani vaba, saab natuke hinge tõmmata ja vedeleda... või siis tööasju teha hoopis.
Seniks aga kõike head ja tervitusi New Yorkist!
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar