Tempus fugit

Teisipäeval ol viimane ameerika kirjanduse seminar. Nagu õppejõud lubas, viis ta meid pärast Old Towni väikesele õllele  :D Kutsus laupäeval enda poole mingile Kentucky Derby üritusele, aga ma kahjuks ei saa minna (kunagi tuleb postitus sel teemal, sest olen ühes teises kohas :D).
Old Townis võtsin ikka Guilford Ale'i, sest see lihtsalt on hea õlu. Sai seminarikaaslastega normaalselt juttu rääkida. Muuhulgas tuli välja, et professor on ise ka kunagi tech writeri ametit pidanud, nö suvevaheaja tööna. Oli kah miski meditsiinitarkvara olnud ja mingil tüübil oli dokumentatsiooni vaja :D
Kuid läks siiski ülikooli tööle, mis siis, et väiksema palga peale. Toona, 1990. aastatel oli päris kõva palk internetiasjanduses.

Lõpuks jäin mina ja 3 tüüpi juttu ajama. Eks ikka küsitakse, et mis ma Ameerikast arvan ja kuidas mulle siin meeldib... siiski, mida aeg edasi ja mida rohkem ma seletama pean, seda enam tekib tõesti tunne, et ma tulen ei kuskilt. Eikunagimaalt. Seda pole olemas ja kes teab, kas see Euroopa seal teisel pool ookeani ka üldse eksisteerib... kes kurat seda teab.

Jõime õlut või gini toonikuga, kes kuidas ja arutasime maailmaasju. Muuhulgas tuli ka teemaks, et graduate studentite staatus pole suurem asi. No kuidas asi käib? Brian B. seletas seda nii: peale high schooli on küsimus "What are ya gonna do, son? Go to college, right?". Right. Oled tubli, teed oma aastad ära (irw, nagu vangis istuks). Siis on küsimus "Now what are ya gonna do, son? Get a job, right?" Right. Aga kui keegi tahab minna magistrikraadi tegema, siis oled muidusööja.
Grant ütles selle peale, et "we're still in college" :D Mille peale kõik lugupeetud kohalviibinud magistri- ja doktoriõppe üliõpilased hakkasid vastu ja ütlesid, et me oleme ikka grad schoolis... Läks vaidluseks, et kuidas siis nimetama peab, et me enam college's poleks, sest "I'm in college" ei kõla ikka kuidagi. PArem on öelda "Days of the Dorm". Või siis Brian B variant: Graduate School at the University of North Carolina at Greensboro jne. No et ei oleks college. Akadeemiline huumor, ma ütlen.

Jutuks tuli ka elu meil siin lõunas... Konservatiivne kant, nagu meil on. Greensboro on võrdlemisi liberaalne tegelikult. Minu ülikoolis olevat päris suur geide ja lesbide populatsioon. Lesbide osas kaasa rääkida ei oska, aga viimasel ajal olen hänginud 3 geipoisi ja ühe heterotüdrukuga küll jah :D
Brian R teadis rääkida, et ta teadis ühte kena noorpaari. Olid juba pulmaplaanid paigas ja pidid abielluma. Elu tegi natuke keerdkäike ja juhtus, et kolisid kuu aega enne pulmi kokku elama.

Mõtlete, et siin võib kooselu harjutada natuke? Äkää. Selle peale visati neid kirikust välja ja nende sõbrad ei räägi nendega enam. Tough luck? Eip, konservatiivsed kristalsed. Beware.

Mul endal oli hiljuti kokkupõrge konservatiivsusega. Või noh, väike müks ainult. Üks tüüp, kellega ühel peol poliitikast ja muust rääkisin, küsis, et kas võib korra veel kokku saada ja juttu ajada. Ma ütlesin, et no why not, kui juttu jätkub.
Pärast saatis facebookis sõnumi, et kas on ikka normaalne, sest ma olen ju abielus... et tal paljud sõbrad peale abiellumist vastassoost inimestega ei suhtle.

Bökkmökk?

Ma ei osanud selle peale esiti midagi kosta. Miks see peaks probleem olema? Siis taipasin... jajaa, konservatiivsed kristlased and shit. Muidugi.

Brian B kommenteeris seda kuuldes, et tema arust see ei ole väga viljakas suhtumine üldse, kuna tema kogemuse põhjal kipuvad need jube konservatiivsed abielud, kus kumbki hoiab vastassugupoolega distantsi, suht pekki minema sisulise poole pealt, kuna kauni pealispinna all käib suuremat sorti porduelu ja petmine. Liberaalsed abielud (nagu ta neid kutsus), tuue näiteks meie professori ja ka tema enda abielu, kus ei istuta puuris või ainult samast soost inimestega ühes seltskonnas, on oluliselt ausamad ja probleemivabamad.

Seda mina ei tea, kui tõsi see on, iseenesest point on olemas. Seda ma olen päris palju kuulnud, et siin lõunas on nö appearance väga oluline. See, kui mäda asi selle ilusa all on, see on iseasi...

Abielud abieludeks, jama tehakse ka mujal mittekristlikes kogukondades (kristlaseks olemine ei päästa tõesti kedagi), aga see, et naine meessoost sõpradega suhelda ei või ja vastupidi... Kah kahepalgeline.

***

Kolmapäeval oli viimane pilatese tund ka. Nuuks. Üldse, kõik hakkab otsa saama. Korraga on kurb ja põnev, tahaks koju saada juba, sõpru näha, meie armsas kontoris tööd teha, samas ei taha minna, sest olen juba ära harjunud siin. Lihtsalt keedukartuleid, musta leiba ja härra abikaasat tahaks külla :D
Kahe nädala pärast samal ajal olen juba läänerannikul. Väga imelik on mõelda, et näed, ongi varsti oma tuba jälle ja ise saab süüa teha Eestis. Ja kurb on mõelda, et ei saa neid toredaid inimesi näha iga päev, kellega ma siin headeks sõpradeks olen saanud.

Nii et olen mõnda aega lõhestunud isiksus natuke.

Täna õhtul on meil semi-formal ehk põhimõtteliselt lahkumispidu, kus natuke peenemalt riidesse pannakse (vist mainisin seda varem siin...).

Ega miskit suurt polegi. Oravad lippavad campuses karjakaupa ringi, sekka eksib ka mõni jänes. Ilm on soe ja mõnus. Loodus lokkab ja rohetab.

Ausõna katsun varsti Miamist veel kirjutada. Ausõan noh.

ühikaelu

No ei ole midagi toredamat, kui pühaba omkul toast unisena välja astuda ja dušširuumi suunas teele asuda, kui teele jääb ka täiesti kasutatud kondoom. Noored, kui viitsite teha, viitsige ka ära koristada. Tänan tähelepanu eest.

Pildikesi Greensborost

Eelmise nädalavahetuse veetsin peaasjalikult raamatukogus, kus kirjutasin lõpuni oma essee. Pealkirja pole viitsinud lühemaks teha... "Out of History Into History: Deconstruction and Reconstruction of Time and Their Effects on History in All the King's Men by Robert Penn Warren"

Oli natuke piinarikas, aga lõpuks sain valmis. Teisipäeval tegin esitluse ka selle kohta. Tähtaeg on küll tegelikult ülehomme, aga tahtsin varem kaelast ära saada. Õppejõud kirjutas, et ei saa alguseks kohal olla, võime varem alustada. Huhh, sain esitlusega valmis hetkel, kui ta uksest sisse astus :D jeeee :D
Seitsmest inimesest olin ma ainus, kes ei lugenud oma juttu maha. Ainus. Neid seminar reporte, mis on 1 lk pikad, neid oleme jah ette lugenud ja kõigile ka koopia toonud. Aga no 12 mintsa kellegi akadeemilist teksti ühe ettekande kohta kuulata, eriti mahalugemisega.... õõõäääää. Ma nüüd ei tea, lähevad konverentsile ka maha lugema? Sest ettekande mõte oli teha nö konverentsitüüpi ettekanne. Et isegi kui su artikkel on pikk, siis teed ettekande nii, et point on selge kuulajatele. Võimalik, et asi on ka minus, kuna ma põhimõtteliselt ei salli, kui inimene ei tee ettekannet suuliselt ja normaalse kõnena. Peamine vahe on see, et artikkel on kirjutatud lugemiseks, mitte suuliseks ettekandeks. Kui valmistataks ette kõne, siis on see teistsugune. Ja lugemiseks mõeldud teksti on raske jälgida. Mul vähemalt. Ma tean, et ma pole ainus.

Vähemalt on tehtud.

Teisipäeval pärast seminari läksime The Spartones'i kontserdile. Meie ülikooli a capella ansambel. No esiti mul jäi karp lahti, et kuidas sellistes riietes lavale tullakse... Igaühel erinevad teksad, t-särgid küll ühesugused. Ohjah. Väga konservatiivne tunne tuleb peale nii :D
Laulsid hästi, midagi pole öelda. Olid popurriid nt Black Eyed Peas'i ja Lady Gaga lugudest, laulsid veel The Gorillaz - Feel Good Inc, Jason Mraz - Plane ja Geek in the Pink, Muse - Starlight ja mingitest muusikalidest asju.
Külaliseesinejad olid ka. Sarnane poiste a capella ansambel University of North Carolina at Chapel Hillist. Nende riided olid isegi hullemad. Need särgid meenutasid pesapallisärke ja püksid... kellel teksad, kellel valged, pruunid, lühikesed, pikemad. Katastroof.
Laulsid hästi küll. Beatboxi tüüp oli neil lahe, laulis ja tegi beatboxi korraga.

Teises pooles tulid tüübid lavale palju kenamas riietuses. Kõigil mustad ülikonnapüksid, väga ilusad sinised särgid. Lipsud küll erinevad, aga ühel oli väga vinge kärtspunane lips.
Oijah, no miks ma räägin riietest, kui nad laulsid.... No aga ma ei saa ju seda edasi anda nii täpselt :D

Teises pooles oli külalisesinejaks The Sapphires ehk tüdrukute a capella grupp. Kaks esimest laulu ei olnud väga ägedad... Oli soololaulja ja siis taustakoor, aga minu arust oli liiga suur rõhk soololauljal, nad tundusid rohkem ilulema seal a la "uuu, vaadake mind, ma laulan". Poistel oli soolo ja koori osa rohkem tasakaalus, rohkem kontakti üksteisega ja ka publikuga. Samas tüdrukute tõlgendus laulust Roxanne oli küll hea, see mulle meeldis. Originaal: The Police

Kolmapäeval oli päris tšill, kuna ei pidanud hakkama järgmiseks nädalaks ühtegi romaani lugema. Ohooo. Aga avastasin, et tüüp, kelle kõrval ma olen ameerika kirjanduse seminaris istunud, on raamatu välja andnud! Einoh... Tellisin Amazonist ja hakkasin lugema. Pole paha. Samas minu meelest on alati natuke kahtlane see, kui mees püüab naissoost tegelase pähe pugeda ja tema vaatevinklist lugu jutustada. Kui läbi loen, siis vaatan, mis ma arvan.
Kolmaba õhtul ka midagi väga tarka ei teinud, tšillisime Haley'i ruumis ja vaatasime Glee'd. Glee on üks natuke totakas (minu arust) USA noorsoo sari, kus inimesed lambist laulma kukuvad. Mulle meenutas natuke High School Musicali. Koolis olid mingid rivaalitsevad laulukoori moodi asjad (ärge nüüd eesti koori ette kujutage, ikka sellised, mis teevad tantsuga soolosid) ja siis on üks tüdruk, kaks poiss, imelik cheerleadersite treener ja palju draamat.

Ahjaa, üleeelmisel reedel unustasin järjekordset tuberkuloositesti minna tegema. Kui meelde tuli, oli hilja. aga teadsin, et esmaspäeval peaks saama teha. Ei saanud siiski. Lõpuks sain meili, et pean ikkagi tegema minema. Esmaspäeval pärast pilatest läksin health centerisse, mõtlesin, et see võtab ju paar minutit. Lõpuks ootasin 50 mintsa ja siis ütlesin, et mind ei huvita, ma lähen nüüd dušši alla ja siis loengusse. Raisk. Ma nüüd pean ikka järgmisel nädalal minema sinna. Eelmisel nädalal mul ei olnud aega. Või noh, mul pole aega seal 50 mintsa passida, kui nad ei ütle ka, kaua läheb.

Reedel oli Gabrieli juures selle hooaja viimane house party, tähistasime tema sünnipäeva. Väga tore oli. Rahvas maalis nägusid jälle. Ma väitsin, et make-up on piisav näomaaling, nii et hoidke need pintslid minust eemale :D
Istusime katusel ja tšillisime. Jututeemasid jagus seinast seina.
Lõpuks mängiti saksofoni ja seda toetati bongodega. Gabrieli juures on alati keegi, kes laivis muusikat teeb.

Kuna sain vastu hommikut koju, siis magasin kaua ja üldse, võtsin vahelduseks aja maha. Käisin poodlemas, kuna oli vaja matkapükse. Järgmisel nädalavahetusel olen levist väljas, kuna müttan kuskil North Carolina metsade vahel. Püksid sain, kingad sain ka :D Pärast selgus, et väga hea ost oli. Kuna järgmisel nädalal on ka semi-formal ehk selline pidulikum üritus vahetusüliõpilastele semestri lõpu puhul, siis oli mul ka probleem, et on vaja midagi kanda. Plaanisin järgmisel nädalal minna kuskile kleiti vaatama, aga mind päästis Calin, kel oli kapis väga kena kleit ja uued kingad sobisid sinna juurde nagu valatult. Nii et ma olen nüüd peoks valmis.

Täna on ka päris tšill päev olnud. Läksime Haley ja Geoffiga Friendly Centerisse, kuna mu eile ostetud lühikestel pükstel oli turvaelement küljes. No kurat. Igatahes sellest saime lahti ja kuna sealt mulle uusi jalanõusid ei leidnud, läksime malli (suuuuuuur kaubanduskeskus). Eile nimelt avastasin, et mu jalanõudel on augud taldade all ja külje pealt saa näpud läbi pista. Parem uued ketsid osta, enne kui päris katki lähevad. Jehuu.

Charlotte - Miami - Miami Beach (SoBe)

*NB! enne seda Miami postitust on üks postitus veel (vaadake kõrvaveerust arhiivist). Kuna mul kõik nii pikad on, siis ta ei näita rohkem kui 1 enamasti).

Jajajajajaaaaaa!!!! MIIIIAAAAAAMIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII! Miamimiamimiami!!!!!!! Miami Beach!!!

Sinna jäi küll minu süda nüüd. Tahan tagasi!!! Palun teeme korjanduse, et ma saaks seal nädal aega tšillida :D:D

Ei, tõsiselt. Sinna ma pean tagasi minema, sest sellesse linna ma armusin täiesti ära.

Aga alustame algusest.

Hommikul ärkasin vara ja sõitsin bussiga rongijaama. Ootasime rahvaga, et rongi peale lastaks. Ega siin ei käi see asi nii, et jalutad suvalt perroonile ja istud rongi. Kõigepealt, kui sul on suured kohvrid, siis need pead sisse checkima nagu lennujaamas. Siis ootad ukse taga. Siis teeb onu ukse lahti ja jalutad perroonile. Siis ootad rongi, mis jääb hiljaks. Siis astud rongile ja sind aitab selles härrasmehest vagunisaatja. Jalutad vagunisse ja vaatad, et püha müristus! nii palju jalaruumi! Nii suured vahed toolidel! Nii pehmed istmed!

Mõnna, mõnna. Ma kahtlustasin, et äkki rong sakib, aga ei. Väga mõnus oli. Pilet kontrolliti ka ära ja saigi mõnusalt Charlott'i poole sõitma hakata. Otsustasin Charlott'est lennata, kuna see on esiteks odavam ja teiseks saan Charlotte'i ka ära näha.

Rongiaknast vaatasin Ameerikat. No mis seal ikka. Need tavalised majad. Igav.

Tukkusin natuke, lugesin natuke ja olingi Charlotte's. Noh, mul oli enne juba välja vaadatud, kust buss läheb. Jalutasin peatusesse ja ootasin. Päike küttis ikka täiega. oota ja ootan. Üks mustanahaline poisilik neiu lähenes ja küsis, kas peenraha on... no ausalt ei olnud ka. Ainult suuremad rahatähed. Sättis ka ennast lähedusse ootama. No ei tule bussi. Astusin ligi ja küsisin, et kas ongi siuke lugu bussiga, et käib, kuidas jumal juhatab. Vastas, et hiljuti tehti liine ümber ja nüüd ongi ebakõlad... Muidu poleks olnud häda oodata, aga varju polnud kuskile minna ja palav oli.
Rääkisin temaga natuke juttu ja küsisin pileti ostmise kohta. Minu 10dollarilist nähes ütles ta, et sellega nüüd küll ei saa... sest neil on sama süsteem, mis ka Greensboros, et söödad raha masinasse ja see peab täpne olema. Sest tagasi masin sulle raha ei anna. Bussijuhid üldse pileti müügiga ei tegele. Siis ma olin küll natuke nõutu, aga ta oli nõus lahkelt abistama, kuna ta suundus ka kesksesse bussijaama nagu mina. Kahe peale saime kokku vajaliku summa ja minu ülesandeks jäi bussijaamas hiljem raha lahti vahetada.

Lõpuks tuli buss ka ja saime kesklinna poole loksuda. Südalinna sõites jäi Charlotte'st väga hea esmamulje. Kena ja õdus. Tüdrukuga rääkisin ka juttu. Või noh, mis tüdruk, noor naine, sõjaväes teeninud ja puha.

Jõudsime bussijaama. Ostsin paki nätsu, kuna ükski putka ei nõustunud niisama raha lahti vahetama. Ajasime rahaasjad korda ja ta näitas mulle selle koha ka kätte, kust buss lennujaama läheb. Ja sain teada, et kui ma enne piletile trükitud kellaaega bussile lähen, siis ei pea maksma juurde, sest see on transfer. Jee! $1.50 kokku hoitud nagu naksti.

Ega mul väga palju aega ei olnudki, kuna buss jäi ju pool tundi hiljaks. Tuiasin siis sealsamas bussijaama ümbruses.

Bussiterminal oli selline suur katusealune. Päris hea tegelikult, ei saja pähe midagi.
Selle vastas oli Charlotte Bobcats' arena (korvpallimeeskond), käisin ümber selle ja tegin pilte.

Üle tee arena ees olid siuksed... värvilised hiigelkulinad?

Charlotte'i kesklinnas oli ikka kõrghooneid ka. See ümara otsaga peaks vist olema Hearst Tower. Miski finants- ja muu toreda keskus.

Ametlik nimi oli sel vist Time Warner Cable Arena.

Sellise huvitava fassaadiga ehitis oli... Ilmselt parkimismaja.

Kergelt Pisa torni meenutav parkimismaja.

Kui ameeriklased märgi üles panevad, siis ikka suure ja punase.

Imetlesin kannikeste õiteilu ja mõtlesin, et Eestis peaks ju ka varsti parkidesse lilleklumbid ilmuma...

Korvpallurite kodusaal suplemas kirsiõites.

Vapper turist.

Veel kõrghooneid.

Koduväljaku sissepääs.

Tegin ringi peale, siis oligi aeg bussijaama tagasi loivata ja bussi peale istuda. Sõit lennujaama võttis ka mõnevõrra aega.
Lennujaamas läksin turvakontrolli otse, sest tegin netis varem check-ini ära ja mul oli nagunii aint seljakott ja käekott. Esimene asi pärast turvast läbisaamist oli otsida koht, kus süüa saaks. Vahtisin ringi, miski ei näinud kuigi ahvatlev välja... Lõpuks otsustasin proovida midagi, mida veel proovinud pole ehk KFC - Kentucky Fried Chicken. No iseasi, kui autentne see on... aga polnud sel kanaburksil väga häda isegi.
Muidugi... oleks võinud targem olla ja mitte võtta nende magustatud jääteed. Ma küll panin magustamata jäätee ka sekka, aga ikkagi oli rõve siirup. No ja muud valikud olid "soda, soda, soda" ehk limonaad... Väkk.

Lõpuks tuli lennukile minemise aeg. Nuh, saime siis istuma ja ootasime... ja ootasime. Lennuk tagurdas välja ja tundus, nagu oleks mootorid ikka tööle pandud. Aga noh, tuli välja, et üks mootor ikka ei käivitunud. Siis nad asjatasid lõpuks sellega tund aega. Mingi düüs ei avanenud piisavalt. Ma juba jõudsin mõelda, et hea, et sellele lennule kindlustuse ka tegin. Ei tahaks lampi uut piletit hakata ostma. Õnneks tõusime tunni aja pärast õhku ja asusime Miami poole teele. Kaugemalt ja kõrgemalt nägi Charlotte taaskord välja nagu üpris tüüpiline Ameerika linn ehk siis ports kõrghoonekesi ja siis laiuvad äärelinnad.

Miami kohale jõudes tegin pilte ka. Nagu allpool näha, siis Miami Beach ongi selline rannaribake tegelikult. Ning Miami ja Miami Beach on ka eraldi haldusüksused, nagu eraldi linnad.

Ülemisel pildil on näha ka natuke seda klassikalist eeslinna osa... Miamis on see natuke teistsugune siiski kui põhja pool.

See peaks olema North Miami Beach... või siis juba keskoas. Need valged träpsud sinisel veel on kaatrid.

Siin pildil on päris hästi näha Miami Beach Southi rannapoolne riba, kus on kõrgemad hooned, mis on enamasti hotellid.

Tegime maandumise ringe ja lendasime üle mingite reservuaaride. Selline tunne nagu lennuk kohe puudutaks tiivaotsaga maad...

Veel maandumiseelseid vaateid Miami eeslinnadele. Väga kena golfiväljak ka pildile sattunud.

Lugege maanteel read ka kokku, eks :D Kes kui palju sai? See peaks olema I-95 ehk interstate. See on suur maantee, mis ulataub Miamist üles Kanada piirini. Sedasama maanteed mööda sõitsime New Yorki ka.

Maandusime, sain lennukist välja, terminalist välja... eee.... kust need bussid lähevad?! Tegin natuke peata kana, kuna sildid ei olnud eriti informatiivsed. Lõpuks küsisin ja sain suuna kätte.
Esimesed muljed Miamist?
Soesoesoe ja PALMID lennujaamas.

Nüüd oli küll lõplikult selge, et olen ikka Miamis! :D
 Bussipeatusest leidsin ka piletiautomaadi. Ma tahtsin päevapileteid soetada, nii et asusin kaarti masinasse toppima. No ei tahtnud vastu võtta. Minu taga oli üks joviaalne prantsuse noormees, kellega lõpuks välja mõistatasime, mismoodi need piletid sealt kätte saab. Kuna tema suundus ka SoBesse (Miami Beach Southi nö hellitusnimi või siis lühivariant), siis oli meil vaja sama bussi. No tegelt tüüp ei teadnud eriti täpselt, kuidas sinna saadagi. Mul oli muidugi enne kõik täpselt välja uuritud, et mis bussiga ja kus ümber peab istuma ja ajatabelid olid ka välja prinditud. Seletasin siis talle ka ära, et meil suht sama tee, ta peab mõned peatused varem maha minema.

Istusime bussis, vahtisime Miamit ja rääkisime juttu. Ta oli ikka päris paljudes kohtades reisinud. Mongoolias näiteks ja Lõuna-Ameerikas. Ühendriikides oli ta esimest korda. Jagasin kiirelt näpunäiteid bussiliikluse kohta (nimelt on siin bussides süsteem, et mööda mõlemat külge jookseb silmade kõrgusel juhe, mida tuleb tõmmata, et anda märku oma mahamineku soovist; muidu buss ei peatu, nii et pead ise teadma, kus peatus on).
Ootasime Miami Beachil peatuses teist bussi.

PALMIIIIID!!!
No nii äge. Eestis olevad palmid, mida aeg-ajalt kuskil hoonetes näha võib jätavad siiski natuke tobeda mulje. Siin aga on need täiesti normaalsed, isegi minu jaoks (kuigi vahtisin neid, sest ei ole ju harjunud neid nägema).

Tema sai õiges peatuses maha, mina loksusin edasi. Natuke tipptund oli ka... Bussis nägin ülipäevitunud pensionäre. Olin nende olemasolust varem ka kuulnud. Florida on see soe koht, kus oma väljateenitud vanaduspuhkust veeta. Suhteliselt suured kontrastid... puhkavad pensionärid ja hullumeelselt pidutsevad noored...
Lõpuks jõudsin enda peatusesse ka... Kohal. Miami South Beach. No nii hea tunne oli kohe. Lihtsalt hea tunne. Hakkasin oma hostelit otsima, tee peal nägin igast huvitavaid kujusid... kabrioletid tümakaga ja pruunistunud poolpaljad inimesed rannast tulemas... nagu Pärnu suvi noh :D

Panin asjad hostelisse ära. Sattusin mingi jama tõttu 8 inimese tuppa, kuigi tahtsin 4 inimese tuppa. Noh, elan üle. Tuba oli tõeliselt spartalik. Narid ja suht vähe ruumi. Mingid tüdrukud olid arvanud, et võiks põranda ka ühtlaselt katta oma tavaariga. Korraks tundus, justkui polekski enda ühikatoast lahkunud...

Igatahes, võtsin fotoka ja läksin randa vaatama.

Ülemine pilt meenutab Pärnu randa või jaa? :D

Ohh mõnus... ookean, soe tuul, liiv, soolane vesi... Silmapiiril liuglesid suured kruiisilaevad üksteise järele silmapiiri taha.

Siis andis korisev kõht endast märku ja läksin söögikohta otsima.

Jalutasin mööda Ocean Drive'i, mis on siis SoBes põhikoht. Kõige kallim ka muidugi. Rahvast maru palju, iga söögikoha ukse ees seisab näitsik, kes üritab sind sisse meelitada, lauad on kõnniteel, niiet sööjad ja muidusööjad-seiklejad peavad ennast sinna ära mahutama.

Imetlesin ka kenasid art deco stiilis maju. Miami Beach on see kohta maailmas, kus on kõige rohkem art deco stiilis maju koos. Ja mulle väga meeldib. Ilus, vahemereline, rõõmus ja helge.

Clevelander on üks kõva peopaik. Vabaõhu disko või nii. Ega seal mürtsus igas kohas muss.

Palmidega oli kuusepuud tehtud ehk siis elektrilambikesed ümber tüvede põimitud. Pimedas nägi tegelt päris äge välja.
Tuiasin edasi ja tagasi, lõpuks leidsin ühe koha, mis tundus ok.

Juhin siis meesterahvaste tähelepanu neiu jalgadele :D siuke neiu kutsus sööma. Ma läksin hoopis salati pärast :D

Nomnom, hea salat oli. Miski terava otsa koperdasin ka muidugi. Ai, andke tulekustutit. Oli vist sõber jalapeño.

 Jube ruttu läks pimedaks tegelikult. Zups ja valmis. Jalutasin korra tagasi hostelisse.

See siis Ocean Drive.

Ägeda valguslahendusega maja, see ülemine osa vahetas värvi kogu aeg.

Tagashoidlik toake.

Läksin kondasin veel natuke ringi. Seekord plaaniga juua ära üks hiigelmojito.

Temperatuurid olid kuumad, ligi 80F ehk peaaegu 27 kraadi sooja ja seda 10 paiku õhtul.
Leidsin koha, kus oli elav muusika ja suured mojitod ja tšillisin niisama. Krt, seda mojitot andis ikka juua :D

Kange oli ka kurask. Aga noh, lõpuks jalutasin lõbusas meeleolus hostelisse magusale unele.