Pildikesi Greensborost

Eelmise nädalavahetuse veetsin peaasjalikult raamatukogus, kus kirjutasin lõpuni oma essee. Pealkirja pole viitsinud lühemaks teha... "Out of History Into History: Deconstruction and Reconstruction of Time and Their Effects on History in All the King's Men by Robert Penn Warren"

Oli natuke piinarikas, aga lõpuks sain valmis. Teisipäeval tegin esitluse ka selle kohta. Tähtaeg on küll tegelikult ülehomme, aga tahtsin varem kaelast ära saada. Õppejõud kirjutas, et ei saa alguseks kohal olla, võime varem alustada. Huhh, sain esitlusega valmis hetkel, kui ta uksest sisse astus :D jeeee :D
Seitsmest inimesest olin ma ainus, kes ei lugenud oma juttu maha. Ainus. Neid seminar reporte, mis on 1 lk pikad, neid oleme jah ette lugenud ja kõigile ka koopia toonud. Aga no 12 mintsa kellegi akadeemilist teksti ühe ettekande kohta kuulata, eriti mahalugemisega.... õõõäääää. Ma nüüd ei tea, lähevad konverentsile ka maha lugema? Sest ettekande mõte oli teha nö konverentsitüüpi ettekanne. Et isegi kui su artikkel on pikk, siis teed ettekande nii, et point on selge kuulajatele. Võimalik, et asi on ka minus, kuna ma põhimõtteliselt ei salli, kui inimene ei tee ettekannet suuliselt ja normaalse kõnena. Peamine vahe on see, et artikkel on kirjutatud lugemiseks, mitte suuliseks ettekandeks. Kui valmistataks ette kõne, siis on see teistsugune. Ja lugemiseks mõeldud teksti on raske jälgida. Mul vähemalt. Ma tean, et ma pole ainus.

Vähemalt on tehtud.

Teisipäeval pärast seminari läksime The Spartones'i kontserdile. Meie ülikooli a capella ansambel. No esiti mul jäi karp lahti, et kuidas sellistes riietes lavale tullakse... Igaühel erinevad teksad, t-särgid küll ühesugused. Ohjah. Väga konservatiivne tunne tuleb peale nii :D
Laulsid hästi, midagi pole öelda. Olid popurriid nt Black Eyed Peas'i ja Lady Gaga lugudest, laulsid veel The Gorillaz - Feel Good Inc, Jason Mraz - Plane ja Geek in the Pink, Muse - Starlight ja mingitest muusikalidest asju.
Külaliseesinejad olid ka. Sarnane poiste a capella ansambel University of North Carolina at Chapel Hillist. Nende riided olid isegi hullemad. Need särgid meenutasid pesapallisärke ja püksid... kellel teksad, kellel valged, pruunid, lühikesed, pikemad. Katastroof.
Laulsid hästi küll. Beatboxi tüüp oli neil lahe, laulis ja tegi beatboxi korraga.

Teises pooles tulid tüübid lavale palju kenamas riietuses. Kõigil mustad ülikonnapüksid, väga ilusad sinised särgid. Lipsud küll erinevad, aga ühel oli väga vinge kärtspunane lips.
Oijah, no miks ma räägin riietest, kui nad laulsid.... No aga ma ei saa ju seda edasi anda nii täpselt :D

Teises pooles oli külalisesinejaks The Sapphires ehk tüdrukute a capella grupp. Kaks esimest laulu ei olnud väga ägedad... Oli soololaulja ja siis taustakoor, aga minu arust oli liiga suur rõhk soololauljal, nad tundusid rohkem ilulema seal a la "uuu, vaadake mind, ma laulan". Poistel oli soolo ja koori osa rohkem tasakaalus, rohkem kontakti üksteisega ja ka publikuga. Samas tüdrukute tõlgendus laulust Roxanne oli küll hea, see mulle meeldis. Originaal: The Police

Kolmapäeval oli päris tšill, kuna ei pidanud hakkama järgmiseks nädalaks ühtegi romaani lugema. Ohooo. Aga avastasin, et tüüp, kelle kõrval ma olen ameerika kirjanduse seminaris istunud, on raamatu välja andnud! Einoh... Tellisin Amazonist ja hakkasin lugema. Pole paha. Samas minu meelest on alati natuke kahtlane see, kui mees püüab naissoost tegelase pähe pugeda ja tema vaatevinklist lugu jutustada. Kui läbi loen, siis vaatan, mis ma arvan.
Kolmaba õhtul ka midagi väga tarka ei teinud, tšillisime Haley'i ruumis ja vaatasime Glee'd. Glee on üks natuke totakas (minu arust) USA noorsoo sari, kus inimesed lambist laulma kukuvad. Mulle meenutas natuke High School Musicali. Koolis olid mingid rivaalitsevad laulukoori moodi asjad (ärge nüüd eesti koori ette kujutage, ikka sellised, mis teevad tantsuga soolosid) ja siis on üks tüdruk, kaks poiss, imelik cheerleadersite treener ja palju draamat.

Ahjaa, üleeelmisel reedel unustasin järjekordset tuberkuloositesti minna tegema. Kui meelde tuli, oli hilja. aga teadsin, et esmaspäeval peaks saama teha. Ei saanud siiski. Lõpuks sain meili, et pean ikkagi tegema minema. Esmaspäeval pärast pilatest läksin health centerisse, mõtlesin, et see võtab ju paar minutit. Lõpuks ootasin 50 mintsa ja siis ütlesin, et mind ei huvita, ma lähen nüüd dušši alla ja siis loengusse. Raisk. Ma nüüd pean ikka järgmisel nädalal minema sinna. Eelmisel nädalal mul ei olnud aega. Või noh, mul pole aega seal 50 mintsa passida, kui nad ei ütle ka, kaua läheb.

Reedel oli Gabrieli juures selle hooaja viimane house party, tähistasime tema sünnipäeva. Väga tore oli. Rahvas maalis nägusid jälle. Ma väitsin, et make-up on piisav näomaaling, nii et hoidke need pintslid minust eemale :D
Istusime katusel ja tšillisime. Jututeemasid jagus seinast seina.
Lõpuks mängiti saksofoni ja seda toetati bongodega. Gabrieli juures on alati keegi, kes laivis muusikat teeb.

Kuna sain vastu hommikut koju, siis magasin kaua ja üldse, võtsin vahelduseks aja maha. Käisin poodlemas, kuna oli vaja matkapükse. Järgmisel nädalavahetusel olen levist väljas, kuna müttan kuskil North Carolina metsade vahel. Püksid sain, kingad sain ka :D Pärast selgus, et väga hea ost oli. Kuna järgmisel nädalal on ka semi-formal ehk selline pidulikum üritus vahetusüliõpilastele semestri lõpu puhul, siis oli mul ka probleem, et on vaja midagi kanda. Plaanisin järgmisel nädalal minna kuskile kleiti vaatama, aga mind päästis Calin, kel oli kapis väga kena kleit ja uued kingad sobisid sinna juurde nagu valatult. Nii et ma olen nüüd peoks valmis.

Täna on ka päris tšill päev olnud. Läksime Haley ja Geoffiga Friendly Centerisse, kuna mu eile ostetud lühikestel pükstel oli turvaelement küljes. No kurat. Igatahes sellest saime lahti ja kuna sealt mulle uusi jalanõusid ei leidnud, läksime malli (suuuuuuur kaubanduskeskus). Eile nimelt avastasin, et mu jalanõudel on augud taldade all ja külje pealt saa näpud läbi pista. Parem uued ketsid osta, enne kui päris katki lähevad. Jehuu.