Tempus fugit

Teisipäeval ol viimane ameerika kirjanduse seminar. Nagu õppejõud lubas, viis ta meid pärast Old Towni väikesele õllele  :D Kutsus laupäeval enda poole mingile Kentucky Derby üritusele, aga ma kahjuks ei saa minna (kunagi tuleb postitus sel teemal, sest olen ühes teises kohas :D).
Old Townis võtsin ikka Guilford Ale'i, sest see lihtsalt on hea õlu. Sai seminarikaaslastega normaalselt juttu rääkida. Muuhulgas tuli välja, et professor on ise ka kunagi tech writeri ametit pidanud, nö suvevaheaja tööna. Oli kah miski meditsiinitarkvara olnud ja mingil tüübil oli dokumentatsiooni vaja :D
Kuid läks siiski ülikooli tööle, mis siis, et väiksema palga peale. Toona, 1990. aastatel oli päris kõva palk internetiasjanduses.

Lõpuks jäin mina ja 3 tüüpi juttu ajama. Eks ikka küsitakse, et mis ma Ameerikast arvan ja kuidas mulle siin meeldib... siiski, mida aeg edasi ja mida rohkem ma seletama pean, seda enam tekib tõesti tunne, et ma tulen ei kuskilt. Eikunagimaalt. Seda pole olemas ja kes teab, kas see Euroopa seal teisel pool ookeani ka üldse eksisteerib... kes kurat seda teab.

Jõime õlut või gini toonikuga, kes kuidas ja arutasime maailmaasju. Muuhulgas tuli ka teemaks, et graduate studentite staatus pole suurem asi. No kuidas asi käib? Brian B. seletas seda nii: peale high schooli on küsimus "What are ya gonna do, son? Go to college, right?". Right. Oled tubli, teed oma aastad ära (irw, nagu vangis istuks). Siis on küsimus "Now what are ya gonna do, son? Get a job, right?" Right. Aga kui keegi tahab minna magistrikraadi tegema, siis oled muidusööja.
Grant ütles selle peale, et "we're still in college" :D Mille peale kõik lugupeetud kohalviibinud magistri- ja doktoriõppe üliõpilased hakkasid vastu ja ütlesid, et me oleme ikka grad schoolis... Läks vaidluseks, et kuidas siis nimetama peab, et me enam college's poleks, sest "I'm in college" ei kõla ikka kuidagi. PArem on öelda "Days of the Dorm". Või siis Brian B variant: Graduate School at the University of North Carolina at Greensboro jne. No et ei oleks college. Akadeemiline huumor, ma ütlen.

Jutuks tuli ka elu meil siin lõunas... Konservatiivne kant, nagu meil on. Greensboro on võrdlemisi liberaalne tegelikult. Minu ülikoolis olevat päris suur geide ja lesbide populatsioon. Lesbide osas kaasa rääkida ei oska, aga viimasel ajal olen hänginud 3 geipoisi ja ühe heterotüdrukuga küll jah :D
Brian R teadis rääkida, et ta teadis ühte kena noorpaari. Olid juba pulmaplaanid paigas ja pidid abielluma. Elu tegi natuke keerdkäike ja juhtus, et kolisid kuu aega enne pulmi kokku elama.

Mõtlete, et siin võib kooselu harjutada natuke? Äkää. Selle peale visati neid kirikust välja ja nende sõbrad ei räägi nendega enam. Tough luck? Eip, konservatiivsed kristalsed. Beware.

Mul endal oli hiljuti kokkupõrge konservatiivsusega. Või noh, väike müks ainult. Üks tüüp, kellega ühel peol poliitikast ja muust rääkisin, küsis, et kas võib korra veel kokku saada ja juttu ajada. Ma ütlesin, et no why not, kui juttu jätkub.
Pärast saatis facebookis sõnumi, et kas on ikka normaalne, sest ma olen ju abielus... et tal paljud sõbrad peale abiellumist vastassoost inimestega ei suhtle.

Bökkmökk?

Ma ei osanud selle peale esiti midagi kosta. Miks see peaks probleem olema? Siis taipasin... jajaa, konservatiivsed kristlased and shit. Muidugi.

Brian B kommenteeris seda kuuldes, et tema arust see ei ole väga viljakas suhtumine üldse, kuna tema kogemuse põhjal kipuvad need jube konservatiivsed abielud, kus kumbki hoiab vastassugupoolega distantsi, suht pekki minema sisulise poole pealt, kuna kauni pealispinna all käib suuremat sorti porduelu ja petmine. Liberaalsed abielud (nagu ta neid kutsus), tuue näiteks meie professori ja ka tema enda abielu, kus ei istuta puuris või ainult samast soost inimestega ühes seltskonnas, on oluliselt ausamad ja probleemivabamad.

Seda mina ei tea, kui tõsi see on, iseenesest point on olemas. Seda ma olen päris palju kuulnud, et siin lõunas on nö appearance väga oluline. See, kui mäda asi selle ilusa all on, see on iseasi...

Abielud abieludeks, jama tehakse ka mujal mittekristlikes kogukondades (kristlaseks olemine ei päästa tõesti kedagi), aga see, et naine meessoost sõpradega suhelda ei või ja vastupidi... Kah kahepalgeline.

***

Kolmapäeval oli viimane pilatese tund ka. Nuuks. Üldse, kõik hakkab otsa saama. Korraga on kurb ja põnev, tahaks koju saada juba, sõpru näha, meie armsas kontoris tööd teha, samas ei taha minna, sest olen juba ära harjunud siin. Lihtsalt keedukartuleid, musta leiba ja härra abikaasat tahaks külla :D
Kahe nädala pärast samal ajal olen juba läänerannikul. Väga imelik on mõelda, et näed, ongi varsti oma tuba jälle ja ise saab süüa teha Eestis. Ja kurb on mõelda, et ei saa neid toredaid inimesi näha iga päev, kellega ma siin headeks sõpradeks olen saanud.

Nii et olen mõnda aega lõhestunud isiksus natuke.

Täna õhtul on meil semi-formal ehk põhimõtteliselt lahkumispidu, kus natuke peenemalt riidesse pannakse (vist mainisin seda varem siin...).

Ega miskit suurt polegi. Oravad lippavad campuses karjakaupa ringi, sekka eksib ka mõni jänes. Ilm on soe ja mõnus. Loodus lokkab ja rohetab.

Ausõna katsun varsti Miamist veel kirjutada. Ausõan noh.