Washington oli küll suur ja tõsine. No selline range, tõsise ja tüdinud ametniku näoga.
jah, eks äärelinn näeb ikka välja nagu äärelinn, aga kesklinn see-eest on suhteliselt igav. Pärast hotelli sisse checkimist läksime ringi vaatama. Ilm oli soe, aga tuuline. Jalutasime mööda 16th Streeti Valge Maja poole.
Väga kõrgeid hooneid ei olnud, aga majad olid sellised tagasihoidlikud ja tõsised.
Kontorihooned, hotellid... Liginesime Valgele Majale tagant poolt, nii et sinna jääb ka Lafayette Square, mis on põhimõtteliselt nagu park. Seal kohtasime ohtralt oravaid. Selle eest oli mind ka eelnevalt hoiatatud.
Nagu kõik ütlevad - Valge Maja tundub jube väike! No mis ta nüüd nii nii väike on.. eramaja päris ei ole, aga mõisahoone mõõtu ka välja ei anna. Tegime kohustuslikke pilte ja vaatasime, kuidas üksiküritajad protesteerisid Iraagi sõja vastu. Üks onu tegi seda lauldes. Vaat sulle.
Edasi jalutasime Washingtoni monumendi juurde.
Tee peal nägime jälle sambaid.
Washingtoni monument kujutab endast kõrget obeliski, mis on ümbritsetud Ameerika lippudega. Sinna sai vist üles ka minna, aga sellek me jõudsime sinna natuke liiga hilja. Ja ega väga ei huvitanud kah.
andsime aga taldadele valu ja jalutasime mööda Independence Avenue'd, et minna Air and Space Museumisse. Washingtonis on palju erinevaid muuseume ja enamasti on need tasuta. Nii et täitsa superluks.
Majad, mis tee peale jäid oli jällegi klassitsistlikus stiilis ja sammastega. Sellised tõsised suured tahukad.
Air and Space Museum oli väga kihvt küll. Laes rippus erinevaid lennumasinaid või nende juppe. Sai ülevaate lennunduse algusest kuni kosmoselendudeni. Sai kokpittidesse ronida ja mootoreid lähedalt vaadata. Oli ka eraldi näitus nt navigeerimisest ja kuidas see arenenud on, satelliitidest. Kuule lennutatud masinavärke sai ka oma silmaga kaeda nagu ka päris skafandreid. Kel kunagi asja Washingtoni, soovitan soojalt.
Edasi võtsime taaskord jalad selga ja tatsasime Kapitooliumi poole. Tee peale jäi kena muuseumihoone.
Andis ikka marssida. Washingtoni kesklinn ja üldine planeering on muidugi kurikuulus oma planeeringu poolest. Sümmetria, sümmeetria, sümmeetria. See, et tänavad on nummerdatud, on USAs tavaline. Aga et tänava nimeks on tähed.... noooh.... Päris tore on, kui aadress "P tänav". Või K tänav. Aga nii täpselt ongi.
Kapitoolium asus jah künka otsas ja selle ees oli tiigike linnukestega.
Kapitooliumi ees sain lõpuks pildile ka ühe jumalavallatu asja. Nimelt juba Washingtoni mälestusmärgi juures nägime huvitavat visuaalset hetke...Sealsamas lähedal on Ronal Reagani nimeline lennuväli. Ja siis need lennukid maanduvad täpselt selle obeliski taganet. Et noh.... kui teisel pool obeliski seista, siis tundub nagu lendaksid lennukid obeliski sisse :D Ehk siis alloleva pildi kõige olulisem detail on ninapidi obeliskisolev lennuk.
Ega seda pilti ei julge väga avalikult üles panna kuskile, kus ameeriklased näeksid. Nad vist võtaks seda natuke liiga tõsiselt.
Hakkas hämarduma ja jalutasime mööda Washingtoni sammastega maju täis tuubitud tänavaid tagasi. Muuseumid, kohtuhooned, administratiivhooned... Arusaadav. See ongi nö administratiivpealinn. Aga kuidagi igav oli nii.
Teele jäi orav. Neid on palju siin jah. See orav oli uudishimulik. eks lootis palukest. Sest no tal ju puhta ribid näha, täitsa alatoidetud orav, eksole.
Selle eest ta siis poseeris ka.
Õhtul midagi tarka ei teinud, jalad olid maru väsinud sellest jalutamisest. Ja mu tennistel olid augud sees.
järgmisel hommikul saatsin kalli abikaasa lennuki peale. Sai siis Washingtoni metrood ka katsetatud. Ilus, kena, puhas ja palju vaiksemate rongidega. Kohe näha, et seda ei rüüstata miljonite poolt nagu NYCs. Isegi metroorongis oli vaipkate.
Ise läksin siis edasi Library of Congressi kaema. Väga kena hoone...
Ja sees oli sisekujundusega vaeva nähtud :)
Lisaks oli ka näitusi. Üks oli iseseisvusdeklaratsiooni kohta (no see on vist tõesti IGAS muuseumis siin). Teine oli ühe kuulsa karikaturisti kohta, kel nimeks Herb Block. Mõned näidised tema töödest siin. Need on päris humoorikad ja tabavad.
Näituse teemad siin.
Kui majast välja sain, oli vastikult sadama hakanud. Marssisin lirtsudes edasi, sest mul oli plaan külastada American History Museum'it.
Seal oli päris mitmeid tasuta näitusi. Ja kõik oli tasuta.
Oli näitus Julia Child'ist. Tema oli kuulus telekokk omal ajal. Hiljuti tuli film välja tema kohta, dramatiseeritud versioon. Kahjuks pole olnud võimalust seda näha. Aga see oli päris lahe näitus. Eksponeeriti kõikvõimalikke köögiriistu ja ka tema kööki.
Potid-pannid.
Oli näitus Ameerika sõdadest. No ikka need vanad tuttavad... iseseisvus, kodusõda, maailmasõjad, korea, vietnam, iraak.... Ma ei tea, kas teised rahvused teevad ka ainult sõdadest näitusi. Kui ei, siis see on on USAle sümptomaatiline.
Sõjaväljal pidi ka kena välja nägema. Tänapäeval on kõik nii igavad ja laigulised.
Eksponeeriti ka Ameerika first lady'de kleite ja kingi ja ehteid. On kujunenud traditsiooniks, et esimene leedi annetab muuseumile kleidi, mida ta kandis oma abikaasa ametisse õnnistamisel.
Punane kleit on Laura Bushi oma. Vasakpoolne Hillary Clintoni oma.
Ilusaid kleite oli seal küll. Mõned olid ka päris kaugest ajast.
Michelle Obama oma oli ka väga ilus. Tema kingad on täpselt minu maitse ka.
Selle kõige juures jään siiski põnevusega ootama, millal jõuab sinna kogusse esimene härrasmehe ülikond.... :)
Muuseumis õnnestus näha ka esimest star spangled bannerit ehk USA riigilippu. Sellest ei lubatud kahjuks pilti teha. Seda eksponeeriti üldse hämaras ruumis ja klaasi taga.
Päris pirakas oli... ikka mõni hea ruutmeeter suur. Ühest otsast olid jupid kadunud sellest, kuna aegade jooksul on inimesed sealt endale mälestuseks tükikese võtnud. Nii et nägi välja nagu oleks rotid natuke hävitustööd teinud.
Pärast muuseumi otsustasin teha veel viimase pingutuse ja minna Teise Maailmasõja memoriaali vaatama.
Iseenesest oli see päris imposantne memoriaal.
Ohtralt halli graniiti ja purskavat vett. Igale osariigile on pühendatud siuke pärjaga post nagu pildilt näha..
Ühes otsas on sammas Atlandi ookeanile ja teises Vaiksele ookeanile.
Taamal siis ka Lincolni memoriaal. Sinna juurde ma lihtsalt ei jaksanud enam.
Mul oli külm, mu jalad olid väsinud ja läbi vettinud ja ma tahtsin süüa. ÜÜäääääää.
Lisaks andis fotoka aku ka otsad juba, nii et ilmselt poleks sinna jalutamisest suuremat kasu olnud. Nägin seda kaugelt kah.
Vedasin ennast kesklinna poole tagasi ja otsisin miski söögikoha, kus jalga puhata ja keha kinnitada. Peaasi, et vihma käest ära saab. Ootasin, kuni James mind peale korjab.
Washingtoni kohta ütleks lõppkokkuvõttes, et kena linn, aga liiga palju sammastega maju. Tõesõna, mul oli lõpuks tunne, et kui ma VEEEL ÜHTE siukest sammastega maja näen,siis ma hakkan karjuma.
Mõtlesime, et oleme küll kavalad ja hakkame kella 3 paiku pärastlõunal sõitma, et ehk siis ei pea ummikus passima. Tutkit. Tund aega passisime ummikus. Mingi hetk saime lõigata kiirema raja peale, kus võis sõita, kui sul oli autos rohkem kui üks inimene. Nii et kasutasime juhust. Aga siis pidime ikka teiste sekka minema ja teosammul roomama.
Õnneks saab iga ummik ükskord otsa ja saime normaalselt liikuma. Sõitsime rahulikult edasi, kuni Richmondi juures James ütles, et keerame tanklasse, ta peab kontrollima midagi. No ja mis siis välja tuli... kumm tühi.
Tralalalaaa.
Õhk tuli visisedes välja, nii et oli kuulda lausa. Noh, James kraamis manuaali välja :D otsisme pagasniku põhjast ka varuratta ja tungraua ning asusime tegutsema. Võtsime ratta alt ära ja panime varuratta sinna asemele. Ja siis vaatasime, et no misasja.... See ratas on ju palju väiksem :D
Nagu ma pärast teada sain, siis Eestis kutsutakse seda pederastirattaks... huvitav, huvitav...
James helistas igaks juhuks sellesse firmasse, kust me auto rentisime, et aru pärida. Kas tõesti peab selle väikese rattaga sõitma? Nad väitsid, et sellega peaks saama piisavalt pika maa maha sõita. Noh, kehitasime siis õlgu ja mõtlesime, et proovime.
Õnneks läks kõik hästi ja varuratas ei vedanud meid alt. Greensborosse jõudsime võrdlemisi hilja, aga nälg oli ka kallal... James teadis ühte head kohta, kus saab steiki süüa. Sõitsime sinna siis. Tegu oli klassikalise USA dineriga. Kes Tartus seda Narva mnt ühika all asuvat kohta teab, siis midagi selles stiilis.
Liha oli hea mahlakas käntsakas. Sai tellida ka erinevas valmidusastmes. Ma muidugi tahtsin siukest, mis enam üldse ei liigutaks, eksole.
Tagasi sõites hakkas ikka täielikku padukat tulema. Ja nii ma siis ühikasse jõudsingi tagasi. Suht välja surnud oli siin, aga samas ka hea rahulik :)
Sellised seiklused siis kevadvaheajast. Varsti tuleb palju kuumema reisi kokkuvõte ka :)
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar