New York-Philadelphia-Baltimore, 10.03

Hommikul oli kurb lahkuda New Yorkist, aga mis teha... Ilm oli endiselt super ja suunduseime lõuna poole Philadelphiasse. New Yorkist saime eluga välja... Uhh, James oli ikka vapper, et võttis vaevaks Manhattainil liigelda autoga. Oli vist paar napikat ka, kui õigesti mäletan. Igatahes natukese aja pärast olime Manhattanilt väljas ja New Jersey's ning sõitsime mööda suurt ja igavat kiirteed.
Mis seal tee kõrval ikka on kui üks suur mall ehk kaubanduskeskus teise küljes kinni, majad, hotellid...

Philadelphiasse jõudes otsisime rutuga parkimiskohta, sest põied olid pingul kõigil. Lõpuks läksime tasulisse parkimismajja, kuna tänaval ei olnud lihtsalt kohta. Siis otsisime meeleheitlikult mingit tualetti... huhh, kuskil raamatukogus sai siis lõpuks. Ega see on üks turisti hädasid - põis peab olema suuruses XXL. Või siis ei tohi vedelikku tarbida.

Philadelphias viibisime kahjuks lühidalt, aga sai ära nähtud Liberty Bell.

Seda kella helistati 8. juuli hommikul aastal 1776, kui kutsuti linnarahvast kokku iseseisvusdeklaratsiooni kuulama. Nii et suure sümboolse väärtusega kell. Kahjuks on ta nüüd kasutuskõlbmatu, kuna umbes 1846. aasta paiku tekkis sinna mõra. Eksponeeritakse teda sellest hoolimata. Seal on kohe eraldi maja, kus on näitus Liberty Bell'i ajaloost ja siis kell ise ka.
Kes tahab põhjalikumalt lugeda, siis vaadake siia.

Jalutasime kesklinnas niisama ringi. Eks seal ole üks ajalooline hoone teises kinni, kuna Philadelphia (tuntud ka kui Philly) mängis omal ajal päris olulist rolli. Minu teada oli Philadelphia teatud aja ka pealinna staatuses.

 Esimene pank.

Sattusime mingi pooleldi labormuuseumi juurde, kus eksponeeriti Philadelphias välja kaevatud esemeid või nende juppe ja samal ajal käis ka nende uurimine ja preserveerimine jne. Ühe onuga rääkisin pikemalt juttu, kes lahkelt seletas, mida nad uurivad. Peamiselt vaatasid nad igapäevaeluga seonduvaid asju - milliseid nõusid kasutati ja kus piirkonnas, kust need nõud pärit olid, mida söödi ja kui palju ja kui tihti jne. Onu ütles, et söödi ikka päris palju liha toona, võimalik, et rohkem kui praegu. Eriti just ulukiliha. Aga et on arheoloogiliselt näha ka, kuna see muutuma hakkas.

Käisime Benjamin Franklini hauda ka vaatamas.

Arutasime nende hauakivide materjali üle. No tundus, et on ikka limestone ehk paas, aga vaadates, mis seisukorras need hauakivid olid ja kuidas nad välja nägid, siis on see paekivi teistsugune kui meil. Ma muidugi pole geoloog, nii et vabandust, kui väga mööda panen.

Muuhulgas protestiti ka Tiibeti okupeerimise vastu. Jalutasime sealt mööda. Ainuke, mis asja irooniliseks tegi, oli see, et James on ju puhastverd hiinlane... hehe.

Läksime selle linnavalitsuse hoone juurde, kus iseseisvusdeklaratsioon kirja pandi ja välja kuulutati, et väiksest giidiga tuurist osa saada. See on täitsa tasuta, muide.

Onu oli väga jutukas. Rääkis ikka, et ärge nätsu maha poetage ja olge ettevaatlikud, sest see maja on nii vana.

Mida huvitavat teada saime? No näiteks seda, et kuigi 4. juulit tähistatakse siin kui iseseisvuspäeva, siis tegelikult ei juhtunud sel päeval midagi. Allagi kirjutati iseseisvusdeklaratsiooni palju hiljem... ma ei mäleta enam, kas see oli augustis või septembris suisa. Teksti üle kakeldi ka päris kaua, aga juuli alguses siis suutsid nad miskit välja kuulutada. Kuupäev oligi 8. juuli nagu ülalpool öeldud. Selline lugu siis.

Kohtusaal majas, kus iseseisvusdeklaratsioon alla kirjutati.

Ajalooline ruum ise, kus deklaratsiooni üle vaieldi.

Käisime veel ühes pargis mälestusmärki vaatamas. Korra käisime söömas ka ja siis asusime Baltimore'i poole teele.

Leia pildilt kalpsav orav :)

Natuke pildikesi Philly'st.

Baltimore'i jõudsime juba suhteliselt pimedas. Pakkisime ennast hotellis lahti ja läksime natukeseks linna peale. Mõtlesime algul, et läheme kuskile sööma, aga siis leidsime sellise toreda poe nagu Whole Foods. Olin sellest varem kuulnud, aga polnud enne sattunud. Ma ei teagi, kas Greensboros üldse on selle keti poode... Mis selle poe eriliseks teeb? No mis seal ikka nii väga on... rõhk on lihtsalt rohkem ökotoodetel. Pood ise näeb mõnus välja seest. Hinnad pole muidugi kuigi soodsad "ökonduse" tõttu. Aga otsustasime miskit huvitavat juustu proovida ning mul oli ju Biltmore House's ostetud vein ka kaasas :)

Tatsusime natuke sadama kandis ka ringi... Baltimore oli sümpaatne. Meenutas natuke Tallinnat. Sadamas oli suur valge laev, selgus, et muuseumilaev.

 Kolumbuse kujusid on tõesti igas linnas vist...

Baltimore'i sadam.

Otsustasime hommikul tagasi tulla ja seda uurida.

Järgmisel hommikul meil palju aega polnudki, kuna tahtsime Washingtoni poole teele asuda. Aga siiski käisime jalutasime natuke. Baltimore's oli suuremat sorti holokausti memoriaal. Seal oli kasutatud tsitaate Primo Levi'lt.

Ma olen tema mälestusest ainult juppe lugenud. Ja ma pole kuigi kindel, kas ma kõike lugeda tahangi. Piisavalt... võimatu ette kujutada. aga nii palju, kui ma aru saanud olen, siis tema jäi holokaustis ellu tänu sellele, et ta surmalaagris tööle pandi. Tema tööks oli siis gaasikamber laipadest puhtaks teha, need kraavi lükata ja põlema panna.... ega ei olegi vist midagi öelda selle peale.

 Mälestusmärk koosnes mitmetest väänduvatest kujudest... justkui piinlevad ja leekides või nii.

Igatahes, läksime laeva peale. Nagu välja tuli, siis tegu on laevaga, mis tegi läbi Pearl Harbori. Nii et päris vana ja vintske laevuke. Pärast Teist Maailmasõda tegutses ta piirivalvelaevana.

Käisime niisama laeva peal ringi ja uudistasime.

Mootoriruum.

Mess.

Köök.

Magamisruum ja kapid, koid.

Mälestusruum Pearl Harbori auks.

Natuke tööriistu.

Relvaruum.

Siin lõigati poistel juukseid lühemaks.

Programm päevaks.

Põmaki.põmaki.

Väga oluline koht ehk kapteni pesa.

Raadioruum.

Medpunkt.

See polnud tegelikult kuigi suur laev. Samas pidi sinna ikka palju rahvast ära mahtuma... Kitsas ikka.

Laev vaadatud, suundusime Washingtoni poole.