Asheville asub North Carolina idaosas, küllaltki mägedes, täpsemalt Blue Ridge Mountains'is. Kaardi peal siis näeb teekond välja nii. kaart
Muidugi, ega me ju kaugele sõita ei jõudnud, sest rahval läks kõht tühjaks. Ettenägeliku eestlasena olin ma moonakotikese eelmisel õhtul Spartan Marketis täitnud ja endale hommikust kehakinnitust varunud. Ega massi vastu ju ei saa. Tegime peatuse teeäärses kiirsöögikohas nimega Bojangles.
Kuna enamus sööke koosnes mingil moel paneeritud kanast (või kanaliha meenutavast asjast) ning ma ei kujuta sellist asja hommikusöögiks ette, siis sõin hoopis maguskartuli küpsiseid mustikatega...
- liiga suur
- liiga magus
- liiga rasvane
Meie Carinaga muidugi olime tublid ja lugesime oma asju. Mida sa ikka seal vahid seda maastikku... polnud veel midagi näha ju.
Tidilipomm ja tokstoks. tidilipomm ja toks toks. Ega jah, need 3 tundi, mis sa autoroolis oleksid ilma kellegagi suhtlemata, mõjuvad ilmselt hävitavalt sotsiaalsele võrgustikule.
Lõpuks hakkasime mägedele lähemale jõudma. Mitte et mäed midagi väga erilist oleks, eksole. Aga väga lameda maa peal kasvanuna oli kuidagi imelik näha neid mägesid... muudkui tulevad ja tulevad mäed üksteise tagant nähtavale. Need muidugi polnud kuigi kõrged ka vist, kuid ikkagi.
Ühel hetkel ikkagi sai tee otsa, sest saabusime Biltmore Estate'i. Biltmore on nimelt USA kõige suurem kodu. Vohh. Ameerikas on kõik suur, mõelge, mis see suurima kodu siis veel on :D
Tegu on 1895. aastal valminud (meie mõistes) mõisahoonega (sest sellega kaasnes ka suur hulk maad), milles leidub 250 tuba.
Esimese hooga ma ei saanud aru, et mis stiilis see asi siis ehitatud on. Mõni gootilik detail, samas oleks nagu renesanssi ja barokki kohati... tegu vist ongi mingi seguga. Buklett väidab, et "French Chateu". Kui hoolikalt vaadata, siis isegi kaugelt meenutab seda.
Kuna majas sees pilte teha ei võinud, siis varastasin netist teile ühtteist.
Talveaed, mis on kohe peauksest sisenedes.
Banketisaal.
Eriti luksusliku aspektina peab mainima, et teenijatel olid ka eraldi toad. Neil oli muidugi tualett koridoris, aga tolle aja kohta väga head tingimused. Carinaga vaatasime neid teenijate tube ja jõudsime järeldusele, et mõnes mõttes on need siiski paremad kui meie enda ühikatoad :D
Eksterjöörist ka pilte siis.
Peasissekäigu kohal olev torn.
Peaukse sees ka mõned loomad.
Eest vaadates maja vasakul pool oli midagi terrassi taolist.
Teen turisti mägede taustal.
Maja teise külje pealt.
Selline vaade avaneb siis maja tagaküljel. Eks suve poole ole kenam, kui kõik roheline on.
Et näeks rohkem euroopalik välja, siis on muidugi natuke kujusid pandud aeda. Mõistagi sisustus ja nt ka tapeedid on Euroopast tellitud. Infotahvlitelt sain teada, et restaureerimistööde käigus seintelt leitud tapeeti (riidest mõistagi) toodab veel tänapäevalgi sama prantsuse firma. Ja kuskilt tolmustest kataloogidest leiti sama tapeedi näidised, mille järgi nüüd on uus tapeet pandud.
Pärast ohtrat turistitegemist ja maja vaatamist oli aeg keha kinnitada. Haarasime mingi võileiva. Noh, ameerika moodi, et mehemoodi sinki ja cheddari juust.
Aga meilt küsiti, et kas salatit ka tahame... no tahtsime. aga kui meile need salatilehed anti, siis me olime natuke jahmunud küll... vaadake aga pilti ja tehke omad järeldused.
Ostlesin natuke ka, ostsin Biltmore'i veini ja mõned postkaardid. Ostsin jäätist kah. Noh, selle ära söömine oli katsumus, aga jube hea oli. Jäätist pandi torbikusse ikka südamest. Eestis saab vast kolmandiku sellest jäätisest, kui osta (no nagu Tartus Rüütli tänaval nad suviti müüvad seda jäätist vahvlitorbikutes).
Enne minekut grupipilt ka.
ära sõites nägin teistmoodi McDonaldsit. Siin nad on ikka erinevad. Väljastpoolt vähemalt. Ega sees pole ma üheski käinud ju :)
Oli aeg hotelli sõita. Hotell oli südalinnast 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Südalinnas oleks maru kallis olnud. Aga natuke eemal oli mõistlik. Ainult läbi tunneli pidime pärast linna kõndima ja autod tuututasid. Nagu pärast ühe ettekandjaga vestledes selgus, siis nad lihtsalt sellepärast tuututavad, et hästi kajab. Ja tõesti - kuradi hästi kajas :D
Ega hotellis midagi seksikat ei olnud, aga hotellituba oli ka igati kobe.
Natuke naljakas oli see, et seal oli väljas ka basseinike... et mida seal teha? Noh, istud basseinis ja vaatad parkimisplatsi. Mööduvaid autosid... :)
Õhtul läksime linna peale, sest oli vabakava. Vaatasime niisama ringi. Ja ausalt öeldes meeldis mulle Asheville esimesest pilgust. Palju mõnusam kui Greensboro. Minu arust on linnadega see, et kui neil on oma hing, vaim, vibe, siis tajud selle kohe ära. Greensborol seda pole ja kui ma mõni nädal tagasi kesklinnas käisin, siis jäi mage mulje. Aga Asheville'i puhul oli kohe tunda mingit elu. Nagu Tartul on selline omamoodi tunne...
Pilte linnatänavailt.
Mingi memoriaal oli. Poolakatega seda vaadates jõudsime järeldusele, et tegu on miskipärast sovjetliku objektiga... Mulje jäi selline.
Need suured majad jälle kohtuhooned. See on vist ka suhteliselt tähenduslik joon Amerika puhul. Et millised kohtuhooned arhitektuuriliselt on... suured, kõrged, kandilised, kohmakad, aga väga imposantsed linnapildis. Mä'rkamata ei jää.
ameeriklastele meeldivad sildid. Eriti sellised, kuhu palju teksti peale trükkida. Mul on plaanis teha eraldi postitus sellest... eks näeb, kuna jõuab. Aga seniks üks näidis.
Vaba tõlge: meie värske muru ei ole veel juuri alla võtnud. Palun ära kõnni muru peal ega lase oma lemmikuid muru peale, kuniks need märgid on maha võetud. Aitäh.
No see on võrdlemisi mõistlik märk. Aga vot vaadake seda. Vaba tõlge: sa oled sisenemas Asheville'i linna parki. Inimesed, kes on kantud sekskurjategijate registrisse ükskõik millise osariigi föderaalse seaduse kohaselt, ei tohi siseneda ühtegi avalikku parki või puhkealasse/asutusse, mida haldab Asheville'i linn.
Vot nii. Kes ikka käkki keerab, bännitakse ka parkidest ja mujalt ära. Eestlane muidugi naerab puruks ennast selle peale. Aga ega meil on ju neist kuritegudest alles hiljuti rohkem rääkima hakatud.
Selline huvitav asi: Scottish Rite Cathedral. Ma ei osanud siis midagi arvata,aga Wikipedia ütleb, et tegu USA põhise šotlaste vabamüürlaste ühinguga.
Uitasime niisama mööda tänavaid ringi ja otsisime mingit söögikohta. Asheville's oli palju vanakraamipoode või siis new agei asju müüvaid poode. Või siis näteks plaadipood.
Lõpuks leidsime pubilaadse söögikoha, kus sõime sandwhiche, mis olid päris head. Alloleval pildil on pubi see keskmine maja, nimi oli Tall Gary's.
Seltskonnas oli kaks poolakat, kaks soomlast ja üks eestlane. Rääkisin Terhiga (soomlane) sellest, et kus tema Eestis käinud ja kus ma Soomes käinud olen. Soomes olen olnud ainult Helsingis ja Tamperes. Viimases kohas seoses sellega, et seal toimus võrkpallivõistlus (issand, see oli KÜMME aastat tagasi... kas ma pean tõesti juba kümnenditest rääkima oma elust :D). Ja siis selgus, et maailm ikka on niiiii väike... Terhi oli ka oma võistkonnaga sealsamas Tampere võistlusel, nii et väga võimalik, et ma olen tema vastu mänginud :D Kuskil peaks mu vana mängupäevik olema, sealt saaks isegi kindlaks teha, et kellega mängisime.
Mõned pidid ühele kontserdile minema, meie väga ei viitsiud, nii et läksime ühte šeffi kokteilibaari istuma. Ma jõin kurgimartinit.
Ütleme nii, et väga hea oli... ja meenutas väga lähedalt Mart Raamatu kurikuulsat kurgijooki :D:D Vanad head ajad tulid meelde. Kahjuks sel aastal ei saa Mardi pool partyle tulla.
Kokteilibaari esine.
Pärast läksime sinnasamasse pubisse tagasi, aga siis seal mängis bänd. Sai natuke line tantsu tehtud ja niisama mõnus oldud. Selleks ajaks oli meil väga eeskujulik rahvusvaheline seltskond: eestlane, soomlane, britt, poolakas, austraallane. Ettekandja ütles lihtsalt "woowwww..." :D
Lõpuks jalutasime läbi tuututava tunneli hotelli tagasi. Tsillisime kellegi toas. Tomasz ja Tapsa (poolakas ja soomalne) võtsid viina. Üritasin Tomaszt veenda, et võiks vett ka juua, aga ta ei kuulanud mind üldse :D Hommikul Alexandra rääkis, et Tomasz olevat öelnud, et ma rikkusin ta päeva ära :D Aga ta kahetses öeldut ja ütles, et ta ei mäleta seda nagunii.
Pärast hommikusööki (mille muretsesime üle tee asuvast poest - superhea pood, kahjuks meil Greensboros pole sellist) jalutasime tagasi kesklinna. osad läksid mägedesse suuskadega mäest alla laskma. Kuna ma olen seda oma elus päris palju teinud, siis ma ei hakanud minema :D Ja mulle meeldib murdmaa rohkem ka.
Päevavalges tehtud pilte.
Käisime istusime ühes antikavariaadis ja vaatasime raamatuid. Vähemalt üks meist oli ärkvel. Alexandra jätsimegi raamatupoodi. Kuna mul on nagunii raamatuuputus varsit (ma ei tea, kuidas ma need Eestisse saan... odavalt), siis ma sinna igaks juhuks ei jäänud.
Jalutasime edasi, nägime Asheville'i Civic Centre'it.
Ja kenasid vanasid autosid.
Civic Center'i ees olid miskit tantsivad kujukesed. Väga ei viitsinud süveneda, põhieesmärk oli šoppamine :D aga üks kuju haaras Tomaszt tagumikust :D
Asheville meenutas selles mõttes Tartut, et seal pidi ka üles ja alla ronima küngastest.
Kohtasime žongleerivat meest. Elu ikka käib. Ja üldse igasugu huvitavaid kujusid oli näha kesklinnas.
Kastiauto on ameeriklase lemmikauto. Taustal on seesama park, kus see sekskurjategija silt püsti on.
Tabasin veel ühe vana iluduse. Ei tea, kas endale just tahaks ameerika autot (sellist joodikautot, mis bensiini rüüpab, aga vähemalt on ilus vaadata).
Lõpuks tuli nälg peale ja siis läksime Green Sage'i sööma. Ökotaotlustega söögikoht oli. Sõin nende majasalatit, mis koosneski rohelistest lehekestest ja idudest,natuke oli riivitud peeti ja porgandit. Kaste oli ingveriga ja jube hea. Kahjuks retsepti ei saanu. aga tagasi tulles üritan taolist salatit teha endale.
Seedisime pargis istudes ja ilma nautides, ootasime, kuniks meid peale korjatakse. Ilm oli tõsiselt super. Soe ja päikeseline, tuult ei olnud. Väga mõnus kevadine tunne.
Tomasz oli endiselt väga väsinud, teised olid enam-vähem ärkvel.
Lõpuks korjati meid peale ja suundusime suusatajaid peale võtma. Mul läks ka juba silm looja ja Carina muidugi kasutas juhust, et magajaid pildistada.
Bensiinijaamas tegime veel kiire põienõudepeatuse. Tegin siis meie vanidest ka pilti.
tagasiteel mõtlesin, et miks praegune sõit kuidagi teistmoodi on, kui Eesti teedel. No see on üks asi, et palju sõiduradu on. Aga siis mõtlesin välja, et kuna palju autosid on kogu aeg vastu tulemas, siis on valge :D Ja mainisin, et päris tihe liiklus nagu, nii palju autosid. Carina (sakslane) ja Jack (waleslane?=? :D) vaatasid mulle otsa ja ütlesid, et hõre liiklus on :D perspektiivierinevus.
Väike ekstsess oli ka. Nimelt tuli Steveni poiss UKst siia külla talle. Nad rentisid auto ja läksid juba paar päeva varem Asheville'i. Laupäeva õhtul nad vist ka sõitsid kuskil ringi ja 3 Steveni paremat sõpra siin ka käisid nendega kaasas ehk siis nende autos. No ja siis nad tahtsid nende autos Greensborosse tagasi sõita. Meie grupijuht Megan ütles, et kui tulite vanis, siis peate minema ka vanis, kuna tema on vastutav ja ei taha midagi enda kaela, kui peaks õnnetus juhtuma. Saan reeglitest aru, aga kui nüüd teise kandi pealt vaadata, siis Megan oli ÜLIMALT silmakirjalik.
Ei tea jah, kes tagasiteel rääkis pidevalt telefoniga ja kes ühel hetkel trükkis telefonis sõnumit KAHE KÄEGA. ei, tal ei ole kolme kätt, et oleks üks käsi ka rooli peal. eiei. Nii et ma ei tea, kes paneb rohkem inimeste elusid ohtu: kas Steveni, kes sõidab väikse autoga, kus on 5 inimest ja ilmselt hoiab oma käed rooli peal või Megan, kelle vanis on 15 inimest ja kes pidevalt peab telefoni toksima.
Oleks võib-olla pidanud, aga ma ei hakanud midagi ütlema juba hommikul, kuna ma tajusin, et midagi on valesti. Pärast õhtul paari ameeriklasega arutades, kes ka seal olid, tuli välja, et nende arust oli ka midagi valesti tal, aga ei tea mis. Et nii pahas tujus ja noh, ise ka käitus väga vastutustundetult.
Ju neil see texting on nii sisse kasvanud... ei suuda offline olla enam.
Igatahes jõudsime tervelt koju ja olime väsinud, aga väga rahul. Asheville'i tahaks küll tagasi minna... tõesõna.
Postitused
