6.03, New York

Hommikul ärkasime ja suundusime New Yorki tänavatele. Täiesti sürr tunne oli ikka veel. Majad on harjumatult kõrged, kogu aeg tekib tahtmine pea kuklasse ajada ja üles kiigata. Võtsime hommikukohvid Starbucksist (neid on siin minu arust rohkem kui teisi kohti... igas kvartalis vähemalt üks või kaks; ja Eestis on ainult üks, eksole) ja otsisime metroopeatuse üles. Meil õnneks päris hea asukoht. Central parki paar minutit ja metroopeatus sama kaugel Columbus circle’l. Columbus Circle’i juures on ka Time Warneri maja ja Trump tower.
Metroost ostsime 7 päeva piletid ja orienteerusime õigesse peatusesse. Algul olime vales, aga siis saime pihta, et 2 korrusel on peatused, sõltuvalt korrustest lähevad rongid eri suundades. Sõitsime ekspress liiniga päris alla Manhattani lõunatippu, kus on Financial district ja kus saab sõita laevukesega Statue of Liberty’t vaatama. Nähes inimmassi, kes ootas laevale pääsu, otsustasime mõni teine päev tagasi tulla. Vaatasime merd ja seda kujukest kalda peal. Ostsime piletid ära igaks juhuks ja võtsime plaani esmaspäeva hommikul vabadusesammast vaatama minna.
 Mõned pildid Manhattani lõunatipust.

Kauguses paistab vabadussammas.

Sealsamas pargis oli päris palju vabadussammast kujutavaid elavaid sambaid. Kaugelt vaadates nägid päris tõetruud välja, just kostüümi vävrvi poolest. Meelitasid endaga pilti tegema, aga me ennast peibutada ei lasknud. Jumal teab, mitu dollarit nad sult napsata tahavad.

Ilm oli super ja otsustasime hakata ülespoole jalutama läbi Financial Districti. Jalutasime kõrgete majade vahele, kus enam nii hea ja soe muidugi polnud. Need kõrged majad tekitavad mõnusaid külma tuule koridore. Teisalt on hea, sest päike ei paista silma:)

Jalutasime ringi ja tegime pilte, endalegi märkamatult sattusime Wall Streetile ja Stock Exchange’i (börs) maja ette. Tegime patupesast pilti ka, siis on isiklik mälestus kohast, kust see kuramuse majanduskriis kena tõuke sai...

Sealsamas lähedal oli Trinity church, mida ma tahtsin vaatama minna. Mitte küll väga vana, aga noh, ameerika mõistes vana. Tegu katoliku kirikuga ja sisse astudes tundus, et see on jah rahu ja vaikuse oaas keset tormilist Manhattanit. Pildil paistab see kirik tänava lõpus.

See, et Manhattani alumine osa on vanem ja ajaloolisem paistab välja sellest, et tänavad pole joonlauaga tõmmatud, vaid looklevad natuke rohkem. Muidugi pole see võrreldav Tallinna vanalinnaga, aga ülesehitud on ikka orgaanilisem... loomulikum. Kuigi, ülevalpool kvartalite kaupa arvestuse pidamine on ka päris mugav.
Kuna meil tol hetkel kaarti veel polnud, siis orienteerusime siltide järgi. Tegelikult mulle meeldib linnades käia nii, et mul ei ole kindlat plaani. Kaart oleks küll kena, aga antud juhul oli tore ka niisama orienteeruda. Kui omal käel rahulikult ringi uudistada, siis minu arust kogeb ja tunneb kohta palju paremini. Mulle ei meeldi väga kiirustada, sest siis ei saa justkui kogeda koha vaimu.
Jõudsime World Trade Centeri juurde ka. Või noh, sinna, kus need kaksiktornid olid kunagi. Praegu käib seal ehitustegevus.

Selles augus nad seal seisid.

Platsi servas on midagi muuseumi taolist. Aga sinna me sisse ei läinud. Tegu pole meie tragöödiaga ja ma ei tahtnud väga nii morbiidsesse teemasse süveneda ka. Mälestustahvel oli ühe juuresoleva hoone juures.

Edasi võtsime suuna Brooklyn bridge’ile.
Tee peale jäi park ja presidendi kuju. Neil on neid Lincolne, Jeffersone ja Washingtone päris palju.

Kuuldavasti pidi sealt avanema hea vaade Manhattanile. Täiesti õige. Sillal muidugi oli võrdlemisi kitsas, kuna seal oli palju turiste, siis olid jooksvad njuujorklased ja rattaga sõitvad njuujorklased ja koeri jalutavad njuujorkalsed. Kas ma turiste juba mainisin? Siiski mahtusid kõik sõbralikult ära.

Brooklyn bridge ulatub üle East Riveri ja ühendab Manhattani alaosa Brooklyniga. Sillal oli intensiivne liiklus ja palju müra. Ja tuututamist ka muidugi.

Jalutuskäik oli võrdlemisi pikk, aga vaade oli seda väärt. Tuuline oli ka, aga õnneks päike soojendas. Sillalt sai hea vaate financial districti hoonetele ja Manhattani kõrghoonetele.

Vaade Brooklynile.

 Vaade Manhattan bridge'le.

Paistab ka Empire State Building.

Jalutasime tagasi ja nägime posti otsas siukseid toredaid asju. Turvalisus ikka ennekõike ja Suur Vend ka.

Politseiautost saime ka pildi.

Tagasi jalutades hakkas nälg tekkima otsisime ühe söögikoha. See asus juhuslikult suurte kohtuhoonete vastas. Tõesti, tõesti... kohuthooned näevad USAs küll kõik ühesugused välja.

Sama platsi peal oli ka üks huvitav maja.

Istusime akna alla, et oma paninisid süüa.

ja Martini suureks rõõmuks peatus akna alla ka FDNY masin (Fire Department of New York). Need on sellised kenad punased ja kandilised. Sel korral oli ka tegu masinaga, mis oli osalenud WTC rünnaku tagajärgede likvideerimisel. Seal surma saanud meeste nimed olid ka auto peal. Igal New Yorki tuletõrjemasinal pole ka seda märki.

Edasi võtsime suuna Chinatowni poole. Einoh, kontrastid on tõesti suured. Alles oled soliidsete kohtuhoonete naabruskonnas ja ümber nurga keerates tervitavad sind hieroglüüfidega sildid ja palju-palju hiinlasi.

Paljud sildid olid kas ainult hiina keeles või siis dubleeritud hieroglüüfidega. Ma arvan, et tegu oli siiski võrdlemisi rahuliku ja amerikaniseeritud variandiga hiina tänavast, aga mingi idee sai küll... palju värve ja palju inimesi, palju poekesi kaubaga tänavatel. Ühte poodi astusime sisse. Suutsime tuvastada mõned teesordid ja kuivatatud puuviljad. Ülejäänu jäi eksootiliselt tundmatuks. Ühe asja kohta küsisime, et kas see on tee ja mis sorti tee. Hiina onu ütles selle peale, et „kõik on korras“. :D Nojah, ei jaganud vist välja, mida ma küsisin.

Ühest Chinatowni poest leidsime lõpuks ka kaardi endale ja saime teada, kus oleme. Jalutasime mõnda aega Chinatownis, lihtsalt ringi vahtides ja üritades toime tulla faktiga, et me ikka päriselt siin oleme.

 Metroos oli info muudatuste kohta rongigraafikus. Kõrval oli ka hiinakeelne silt. Ilmselt põhjus selles, et muidu osad immigrandid ei saa pihta. Teisalt on ka see, et osa hiinalinna elanikke on nagu meie venelased - elavad ja elavad võõral maal, aga keelt selgeks ei õpi.

Kullapoode ja muud kena kraami pakkuvaid poekesi oli palju.

Aga järgmise pildi peal on midagi,mis meenutab minisüldivorme :D

Edasi otsustasime minna Little Italy ja Soho poole.

Little Italy kandis leidsime St Patricku kiriku.

Taaskord katolikukirik. See oli suurem kui too Trinity oma ja St Patrickus olid ka väga kenad vitraažid külgedel. Altari taga olid pühakute kujud, mis olid päris tavalised. Aga altarimaal oli natuke teistsugune, kui ma tavaliselt näinud olen.
Kiriku kõrval olev surnuaed.

Puhkasime kirikus natuke jalga ja jalutasime siis läbi Soho rahulike tänavate.

 Pöörake tähelepanu ka kenadele punastele ja kandilistele tuletõrjeautodele.

Mingid kõrged hooned olid (vaata alumist pilti) keset kena murulappi. Selgus, et mingi kõrgkooli admini ja õppejõudude eluhooned. Peris peen. SoHo ja Greenwhich Village'i piiri peal.

Ühel hetkel sattusime küll šoppingutänavate haardesse. Palju rahvast paljude kottidega. Tänavad olid palistatud tuntud kaubamärkide esinduspoodidega. Vaatasime ringi natuke, aga üks hetk hakkas väsimus maad võtma. Trampisime seal ikka mitu head kilomeetrit maha ju. Otsisime ühe metroopeatuse ja suundusime hotelli poole.
Kuna õhtupoolik oli ilus, siis ostsime miskit süüa ja läksime Central Parki sööma. Parki sisenedes lämmatas natuke sõnnikuhais. Nimelt on New Yorkis hobuvankrid või õigemini kalessid päris tavaline nähtus. Millegagi tuleb ju turiste ometi sõidutada. Aga kuna nad just tolle Central Parki sissekäigu juures parkisid, siis oli sõnnikuaroom ka tugevam. Sain paar sammu astuda, kui nägin ühe puu taga moslemit, kes sooritas oma palvust vaiba peal. Vot sulle metropoli näidet.
Jalutasime ringi ja otsisime pinki. Pargis oli laupäeva puhul palju jooksjaid, palju lastega jalutajaid ja mõned paksud oravad. Ma Greensboros näen neid ka kogu aeg, aga pole õnnestunud pildile püüda, sest nad on võrdlemisi arad. Spetsiaalselt passinud neid ka pole. Siinsed New Yorki oravad on muidugi kõvema närvikavaga ega kohku ära, kui paar miljonit inimest aastas neist mööda voorib...
Leidsime laste mänguplatsilt pingid ja kinnitasime keha. Lapsed on nagu lapsed ikka, aga mõned kannavad vingeid saapaid. Koerad on nagu koerad ikka, aga mõned neist kannavad ka roosat vestikest. Inimesed on nagu ameeriklased ikka, aga hoiakult tunduvad pisut teistsugused kui lõunas.
Ma ei oska kuigi hästi seletada. Ma pole ju ühegagi otseselt rääkinud, aga tänaval möödudes näed neid njuujorklasi ja tajud, et olek on teine. Jahedam, individualistlikum, iseteadlikum. Meil seal North Carolinas on rahvas teistsugune.
Lõpuks hakkas jahedamaks minema. Läksime hotelli ja lasime silma looja, kuna väsimus oli ja jalad olid kah läbi. Õhtul jalutasime ümbruskonnas ringi ja tegime kindlaks, kus on poed. Siinsamas nurga peal on CVS/Pharmacy ja selle kõrval üks päris kobe toidupood. Tegime mõned tiirud ja tuvastasime Starbuckside kõrge kontsentratsiooni. Ostsime vett ja mahla, mida kaasa võtta päevaks. Ning võileivamaterjali ka.