***
Wanda toodi meie juurde 1997. aasta märtsikuus. Sündinud oli ta jaanuaris (17. kuupäev oli vist). Esimesel õhtul, kui toimus olukorraga tutvumine, suutis ta suurest erutusest alumise korruse vaiba peale loigukese tekitada. Mäletan, milline pätakas ta siis oli. Suured käpad, tume koon ja suured kõrvad, mille tipud ei tahtnud veel püsti seista. Vajusid ettepoole lonti veel mõnda aega.
Nii kui koer majas, oli ju temaga vaja ka jalutamas käia. Algul polnud jalutusrihma ja ega Wanda ei teadnud, et ta Wanda on. Seega ei õnnestunud teda ohjes hoida, mis tähendas, et alguses pidin teda mitmed-setmed korrad võõrastest aedadest süles tänavale tagasi tassima. Siis oli ta muidugi väike ja kerge. Õnneks õppis ta varsti oma nime ära ja ilmus ka jalutusrihm, millega takistada liigset uudishimutsemist.
Algusest peale oli Wanda lastesõber. Ega tal muud võimalust polnudki, kui lastekari pidevalt ümber maja jooksis ja teda patsutas. Hiljem, kui ta suuremaks kasvas, siis oma kasvuga ta väiksemaid lapsi vahel ikka hirmutas. Aga mitte iseloomuga.
Wanda sõnavarasse kuulus päris mitmeid sõnu. Mõistagi teadis ta, mida tähendab "istu" ja "lama". Need õpetati alguses selgeks. Aga koeraentusiastina ei andnud ma talle hõlpu, vaid tegin talle selgeks ka sellised keerulised asjad nagu "rooma" ja "apport!". Mitte et Wanda mingi eriüksusekoer oleks olnud, aga ma olin koerteraamatust lugenud, et niimoodi õpetatakse ja jube põnev oli endalgi proovida, mismoodi see välja kukub.
Roomamise õppetunnid toimusid nii, et panin praeräimed kilekotti ja taskusse, Wanda jalutusrihma otsa ja läksime sinna Vaksali tänava äärde. Seal siis Wanda roomas hoolsalt minu käe all, et räimekest saada. Apport käskluse (maakeeli "too tokk siia") sai ta ka tänu räimedele selgeks. Vahel muidugi jäeti tokk ka poole tee peale, mitte ei jõudnud minuni, sest räimeisu oli nii suur. Või siis ta ei viitsinud enam.
Õppetunnid õppetundideks, aga sellised sõnad nagu "poodi" ja "oota" sai Wanda täiesti loomulikust intelligentsist selgeks. Või oli selle põhjuseks tihe poeskäik, millega kaasnes vorstike ja pihvike... kes seda enam teab. :) Fakt on aga see, et Wanda oli täis entusiasmi, kui keegi tuli uksest välja ja ütles võlusõna "poodi". Oh seda koeravaeratust ja sabaliputamist siis! Kujutan ette, et tal hakkasid süljenäärmed kohe aktiivselt tööle.
Poeskäik tähendas enamasti Taara puiestee nurga peale Mave poodi minekut. Wanda pandi lihtsalt ukse kõrvale istuma, ilma et oleks teda pidanud kuhugi kinni siduma. Ütlesid talle lihtsalt "Wanda, oota" ja unistus vorstikesest või pihvikesest hoidis teda paigal. Seni, kuni poes ostud sooritatud said, vaatas tema möödakäijaid. Mõned poodi tulejad muidugi kartsid ka, aga Mave poe müüjad õppisid ruttu ära, et realiseerimisaja ületanud vorstikesi võib Wandale varuks hoida.
Ei tea täpselt, kuidas ta seda aimas, aga iga kord, kui isa pidi autoga poodi minema, siis Wanda kargles ka kohe autoukse juurde, et oma kohta nõutada. Siis, kui isa kuskile mujale pidi minema, siis Wanda auto vastu huvi üles ei näidanud, kuigi autoga sõita talle meeldis väga. Mingeid imelisi telepaatilisi teid pidi teadis ta iga kord, kui läheb poes või turul käiguks. Oo, sardellikesed!!! Kondikesed natukese lihaga, mida hea kuskile põõsa alla jätta või siis muru sisse vedelema. Teistel pärast hea muruniidukiga neist üle sõita ja kiruda.
Üks sõnda, mida Wanda teadis, aga mis talle ei meeldinud, oli "õuekoer". Tasus vaid öelda Wanda, õuekoer", kui kõrvad peadligi vajusid ja suur koer põrandaga ühte püüdis sulada. Sest õuekoer tähendas, et ta lükatakse sellest toredast majast välja; et ei saagi trepimademel või toa ukse ees jalus vedeleda; ei saagi köögist tulevaid hõrgutavaid lõhnu nuusutada. Eks ta sai toas ka olla, aga paksu talvekarvaga suur koer ei pea ikka kogu aeg sees külitama.
Wanda ei olnud eriline veelemb. Suvisel a'al aias toimetades ei tasunud talle kastekannu või voolikuga liiga ligidale minna. Muidu jalutati solvunud näoga minema. Ei tea, kas talle üldiselt veepritsmed ei meeldinud või siis me kambakesi tekitasime talle kutsikapõlves mingi veega seotud trauma. Eks seda pladistamist suvel ikka toimus. Olgu see basseinis või vooliku abil.
Wandale meeldis jalutamas käia. Enamasti. Vahel ta aga keeldus aiast kaugemale liikumast. Ilmselt oli põhjuseks laiskus. Varahommikul oli ta hopsti! üle aia hüpanud ja omad käigud ära käinud ja nüüd siis tuleb keegi, kes tahab veeeel teda jalutama viia. Jalutagu ennast ise!
Väärib meenutamist see, kuidas ma ükskord Wanda jalutamiseisu mõneks ajaks üldse ära võtsin. Olin toona noor ja sportlik plika. Ja oli tarvis minna Tähtvere parki jooksma. Mõtlesin, et võtaks siis Wanda ka kaasa. Ei osanud tema halba aimata ja tuli hea meelega. Lõpuks jooksin seal koos Wandaga 4 ringi ümber pargi. Kes pargi suurust teavad, siis see on ikka päris pikk maa. Wandakene ikka pidas kuidagi vastu, aga pärast oli tükk aega solvunud. Algul ei tahtnud minuga jalutamagi tulla (no kurat teab, kuhu ja kauaks jälle veetakse) ja veidi hiljemgi, kui juhtusin pärast väravast väljumist mõned jooksusammud tegema, pööras ta otsustavalt otsa ümber ja seisis etteheitva näoga värava ees, keeldudes sammukestki liikumast.
Wandal oli vinge kuut, Vanameistri projekteeritud ja ehitatud. Eeskoda ja magamiseruum. Siis kui me Wandaga mõlemad noored ja saledad olime, pikutasime vahepeal suviti vihmase ilmaga koos kuudis. Kuuti kasutati teinekord ka trihvaa mängus peidupaigana.
Kuna sealsamas kuudi juures, kus oli ka Wanda joogi- ja söögikauss, toimus kossumängimine, polnud harvad juhud, kus Wanda einela suure kolina saatel ümber pöörati. Noh, veega polnud hullu. Aga vaat kui pudrukauss ümber läks...
Sealsamas kuudis sündisid ka Wanda kutsikad. Vot see oli ikka suursündmus. Wanda oli mõni aeg tagasi kahtlaselt paisunud ja ühel hetkel hakkas ta kummaliselt käituma. Olin parasjagu väljas, kui ta justkui kohta otsis. Varsti oligi esimene kutsikas käes. Neid tuli riburada pidi veelgi. Suure hoole ja armastusega sidusin nende nabanööre niidiga kinni ja käisin briljantrohelisega ka üle veel. Oijah. Eks Wanda oleks vast ise ka hakkama saanud.
Suvised grillipeod olid kindlasti üks Wanda lemmiküritusi. Selleks tarbeks oli ta omandanud parimad entusiastliku koera näod
nukra ja üksiku ning alatoidetud koera näod
See oli vast siis, kui ma 6. või 7. klassis käisin ja pidasin oma sünnipäeva suve alguses. Üks klassivend tõi muuhulgas kingituseks ja kolmesajagrammise Jõmmu šokolaadi. Mäletate seda punases paberis suurt tahvlit? Noh, jõudsime sellest võtta mõned tükid, kui tuli huvitavamaid tegevusi. Panin šokolaadi selle rohelise laua "alumisele" korrusele. Mõne aja pärast tagasi tulles šokolaadi ei olnud, aga maha jäänud ümbrispaberil oli näha reetlik käpajälg. Ei tea, mis ta selle šokolaadiga lõpuks tegi. Vaevalt et ta kõik ise nahka pistis, see oleks natuke ekstreemne olnud.
Wandale meeldis ikka käpaga sul üle põlve tõmmata, et pai nuruda. Suures tuhinas said ilmselt nii mõnedki püksid poriseks või sääred kraabitud. Aga talle meeldis väga kellegi seltsis olla. Vahel kui ma valge klaari all lugesin või õppetükke tegin, tuli temagi kontrollima, kuidas läheb ning heitis sügamissessiooni nurudes minu kõrvale pikali.
Vahel oli Wandal öösi komme seista üksina aianurgas ja iga mõnekümne sekundi tagant mõtlikult auh.......... auh........... auh teha. Sumedal suveööl, kui aknad on valla, pole see kõige meeldivam äratus. Eks siis sai akna peale koputatud. Selle peale jäi ta vakka ja vehl kobis isegi kuuti ära. No et kui haukuda ka ei lasta, mis ma siin ikka teen.
Kuigi Wanda oli enamasti lamba näoga nunnu koer, siis ilmnesid ka temas murdjaomadused. Seda mitte inimeste suhtes (kuigi kui Priit oli väike, üritas Wanda ikka ennast tema üle ka maksma panna), vaid väikeste lollide nähvitsate suhtes ning kord langes ohvriks pahaaimamatu jänes, kes meie tagaaeda sattus.
Väikesed nähvitsad, kel piisavalt austust Wanda vastu, said ka sõbraliku ehkki veidi üleoleva kohtlemise osaliseks. Need nähvitsad aga, kes Wandat nähes paanikasse läksid ja koertekeeles teda kiledalt sõimama hakkasid, suutsid Wanda turjakarvad turri ajada. Nende suhtes ta küll kuigi lahke ei olnud.
Sõberkoer nagu ta oli, käisid paljud lapsed teda patsutamas. See on ju täielik paradiis. Viska aga külili maha ja tullakse ning sügatakse palju kulub. Kui oli palju külalisi, siis oli eriti mõnus, sest siis toimus sügamine vahetustega. Üldse sai ta kõigiga kiiresti sõbraks.
Wanda kartis pauku ja müristamist. Kui ikka äikesetorm tuli, siis ei hoidnud teda miski enam väljas. Kui uks lukus polnud, tegi selle lahti ja põgenes kuskile laua alla. Või tualetti näiteks. Vana-aastaõhtud olid ka rasked talle. Saadaks selle paugutamisega siis poole tunniga üle poole. Aga ei. alustatakse varakult ja jätkatakse poole ööni. See pidi talle küll kole olema.
Kõige igapäevasemad ja armsamad mälestused on temast ikka need, kui tulid koolist või trennist ja siis Wanda trepi peal istus ja saba liputas. Või siis aianurgas haukus, aga su samme kuuldes vait jäi ja saba liputama hakkas. Või siis kuudist välja kolistas, et tervitada.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar