Greensboro - New York, 5.03

Kaua tehtud kaunikene.... olen lõpuks Greensboros tagasi. Tean, et kõik on juba kannatamatud, aga no eriti kiire kevadvaheaeg oli. Päris väsinud olen ka, mis siis, et ma ei sõitnud. Aga isegi kaassõitjana ma jälgin kogu aeg liiklust ja märke ja autojuhi tegevust... ei tea küll miks :)

Nüüd siis hakkan jõudu mööda infot tilgutama. Juttu üritasin jooksvalt kirjutada, aga ega see piltide vahele seadmine pole kerge töö :)
***

Alustasime sõitu NYC suunas veerand kolme paiku. Teekonna pikkuseks ligi 900 kilomeetrit. Näha saab seda siit: Greensboro - Manhattan, NYC

Päike paistas, auto oli ilus ja punane ja mängis Mozarti Reekviem. Selline punane Pontiac oli.

Sõitsime mööda kiirteed kõigepealt ida poole. Tee ääres nägin mitmel pool pampereid ja autojuppe vedelemas. Muidugi sai näha palju autosid ja suuri autosid.

Ühel hetkel sattusime väiksesse ummikusse. Kaua ei kestnud, aga mõne aja pärast sai selgeks ka põhjus. Keegi oli matsu pannud ehk siis tekitanud veel autojuppe tee äärde. Tundus, et midagi väga hullu ei olnud, autod olid võrdlemisi terved.

 Üritasin kiirabiautoist pilti teha, sain enamvähem pihta ka. Sellised kenad ja kandilised.

Sõidukiiruse piirangud on teedel 55-65 miili tunnis. Aga normaalne liikumiskiirus on pluss 10 miili tunnis kiiremini. Me liikusime vahel ka kiiremini, kui tee seda vähegi lubas. Siin-seal nägime ka politsei poolt tee äärde tõmmatud autosid... aga noh, meil vist vedas :)

Sõitsime läbi Virginia, Richmondist mööda Washingtoni poole. Kiirteel sõita on selles mõttes mugav, et kui on nälg, siis otsid exiti märki, kus on söögikohad peal (food exit); siis on gas exit mitmete bensiinijaamadega ja lodging exit motellidega. Kõik kenast tee ääres ja grupeeritud.

Linnade ümber on suured ümbersõidud. Päris majesteetlik näeb välja. Eestis vist on enne Tallinna midagi taolist, aga mitte nii suurt küll.

Washingtonist sõitsime mööda juba siis, kui pimedaks läks. Vilksamisi sai näha Pentagoni ja kapitooliumi. Edasi sõitsime Baltimore’i poole. 3-4 realisel (ühe sõidusuunas) teel on ikka päris mõnus sõita. Kui keegi ette töllerdama jääb, siis vajud kõrvalritta ja sõidad mööda. Suunatulega keegi väga vaeva ei näe, aga tundub, et sellest väga suurt probleemi ka pole. Kõik saavad aru, et kõik tõmblevad ja kui on näha, et kiirem tagant tuleb, siis ilmselt tahab ka mööda saada.

Tee peal kuulasime muusikat. Mis seal autos ikka teha, kui lendad 80 miili (ligi 130km) tunnis NYC poole. James küsis, et kas mul eesti muusikat on. Mul oli Cool D „Cool FM“. Lasin siis laulu „Naised on purjus“. James ja Rachel (teine hiina tüdruk, kes meiega sõitis) lasid siis mulle hiina muusikat.

Pärast Baltimore’i jäi veel Philadelphiast mööda sõita ja siis oli ees New York. Tee peal pidim 3 korda teemaksu maksma. Esimene kord 2, teine kord 4 ja kolmas kord 5 dollarit. Need putkad on ikka täpselt nagu filmis. Suuremates kohtades laiuvad need mõlemale poole mitukümmend meetrit. Kahjuks mul oli väike fotokas, mille nurk ei luba kõike haarata.

Aga filmis enamasti keegi üritab sealt läbi sõita maksmata või kellegi eest põgenedes ja siis jookseb putkast keegi kätega vehkides välja. Meie õnneks sellises filmis ei olnud, vaid maksime korralikult ja sõitsime edasi.

New Yorkile lähenedes ilmus taevasse veel rohkem lennukeid, mis linna kohal tiirutasid. USAs olen ma sellega juba harjunud, et kui pilgu taevasse tõstad, siis kuskil ikka mõni lennuk madalal tiirutab ja end maandumiseks ette valmistab. NYC kohal on neid muidugi igal pool.

NYC hilisõhtul – tuled, tuled, tuled... Kui jõudsime lähemale ja nägin vilksamisi Manhattani tulesid, siis tekkis kummaline tunne... et kas ma ikka PÄRISELT siin olen. Päriselt-päriselt? Aasta tagasi ma küll ei teadnud, et ma vaid loetud kuude pärast New Yorki väisan... ja üldse USAs olen. Nagu näha, siis elu on karm, aga kahtlane... J

Sõitsime tunneli kaudu (mille eest veel 20 dollarit maksime) Manhattanile. Olimegi kohal suures õunas, et sellest oma suutäis võtta. Võttis veidi vähem kui 10 tundi. Kõrged-kõrged-kõrged majad, kollased valgusfoorid ja kollased taksod, rohelised liiklusmärgid, jube asfalt ja veel jubedam liiklus. Hotelli ei leidnud ka kohe üles kuna me eeldasime, et väljas on mingi suur silt, mis ütleb, et hotell on siin. GPS küll ütles, üks hetk, et jõudsime kohale, aga aru ei saanud, kus hotell on. Sõitsime ümber kvartali ja helistasin seni hotelli, et uurida, kuidas kurat ma aru saan, kus see hotell on :D Saime juhised ning jõudsime õigesse kohta. Võtsin oma asjad ja astusin autost välja. Kohe astus juurde üks noorsand, kes tahtis mu kotte tassida. Minus avaldus kohe umbusklik eestlane, kes küsis, kuhu ta neid asju viia tahab. Ta nimetas minu hotelli nime, aga ma küsisin, et kas ta üldse on. Siis ta läks minema :D Aga ukse juurde jõudes sain aru, et ta on mingi selline tüüp, kes aitab sul asjad üles tassida. Käisin hotelli vastuvõtu lauast läbi, et toakaart saada.

Vastvõtu ala on neil päris stiilne. Tume puit ja lühter. Tundub, et neil on mingi peokoht kah sealsamas. Tümakas oli ja kokteili joovaid inimesi oli ka. Tundub, et pole lihtsalt hotell vaid pooleldi klubi ka.

Igatahes, toa leidsin ka üles. Tüüp kottidega ilmus ka mõne minuti pärast. No aitäh ja head aega. Mõni aeg hiljem torkas mulle pähe, et oleks pidanud noorsandile dollari näpu vahele pistma. Et vaevalt ta tahtis tasuta need kotid üles tuua. Aga no mis seal ikka. Kultuurierinevuste suhtes ma alati väga tundlik ei ole veel, eriti nende osas, mis puudutavad pidevat tippimist.

Niiviisi jõudsime New Yorki. Abikaasa lendas ka Eestist kohale, et Ameerikat avastada :)