New York, 9.03

Viimasel päeval oli kavas praktilisi käike ja ka põnevaid tegevusi. 

Sõime hommikust Columbus Circle'l. Võtsime ümber nurga asuvast Dunkin Donutsist kohvi ja sõõrikut ja huvitava vahvli ja nautisime päikesepaistet.

Trump Tower ja Columbuse ausammas. Ameerika avastamise eest või nii.

Time Warner Center oli vist.

Trump Tower.

Taamal Central Park.

Siuke vahvel-burger oli. Juustu ja pihviga. Mis kõige kummalisem, maitses ka täiesti normaalselt :D

Esiteks käisime Chinatownis suveniire ostmas. Seal lihtsalt on odavam. Kui peatänavate ääres saad nt 3 t-särki 10 dollari eest, siis Chinatownis saab sama raha eest 2x rohkem. Ostsime turisti t-särke ja natuke muud nänni ka.

Lisaks oli meil vaja postkontoris käia. Need käigud tehtud, suundusime Guggenheimi. See asub Central Parki idaküljel, 5. avenüül.

Ehitis on ikka väg kihvt. Selline voolav kihiline muna justkui. Seest veel eriti, kuna keskel on suur tühimik ja korruselt korrusele saab liikuda spiraalis. 

Keskel põrandal toimus mingisugune... eee... performance vist. Olid vist mingid tantsijad, kes aegluubis midagi esitasid, aga ausalt öeldes nägi see välja nagu eelmäng. No tõesti. Aelesid seal põrandal. Üldiselt modernne tants meeldib mulle, aga sellisel kujul oli natuke imelik. Ehk see oligi eesmärk. Seda enam, et kui mööda Guggenheimi korruseid ülespool ronida, siis saad erinevatelt kõrgustelt vaadata seda.

Guggenheimis oli ka erinäitusi. Üks oli Anish Kapoori installatsioon nimega „Memory“ ehk Mälu. Tegu installatsiooniga, mida saab näha 3 eri punkist, aga mitte kuskilt ei näe sa seda tervikuna. Iseensest oli tegu suure õõnsa raudkobakaga (mingi 24 tonni vist kaalus). Ühest ruumist näed ühte jupikest. Teisest ruumist nägi natuke suuremat osa, mis jättis mulje justkui see kobakas hõljuks maapinna kohal. Teiselt korruselt nägi suurt musta avaust, kust sai kobaka sisse vaadata.

Üleval oli ka erinäitus Malevichi töödest. Tema viljeles ka abstraktset kunsti.

Üks näitus oli päris kihvt. Nimelt oli Guggenheimi aastapäeva puhul palutud paljudel kunstnikel üle maailma mõtiskleda selle tühimiku teemal, mis keset Guggenheimi oli. Ja siis olid erinevad projektid, et mida selle tühimikuga teha.

Veebist on võimalik vaadata, mis projekte esitati. Ümber jutustada on raske. Contemplating the Void Proposals.

Minu lemmikud olid Doug Aitken, Karin Sander, Luzinterruptus, group8 (Guggenheimi šokolaad :D), Amanta Levete Architects.

Pärast Guggenheimi jalutasime taaskord Central Parkis. Keset Central Parki on siuke mõnus veehoidla. No päris sürr ikka tegelt. Järv keset New Yorki :D

 Central Park on ikka ülimõnus koht... Hea rattaga sõita või joosta. Ja seda kõige keset New Yorki, mis üldiselt on ainult kõrgeid maju täis. Ilm oli ka super, nii et oli mõnus jalutada seal.

Sättisime ennast Alice Imedemaal kuju juurde. Seened ja muud tegelased. Huvitav. 

Siis puhkasime natuke hotellis, sest õhtul oli kavas... BROADWAY ja „Lõvikuningas“. Vaade teatri aknast oli muidugi vägev – otse Times Square’le. Lõvikuningas ise oli ka hea. Mulle meeldis see, kuidas inimesi oli kasutatud selliste elavate dekoratsioonidena nagu põõsad ja muru. (Pildid netist võetud, ise ei tohtinud teha).

Kostüümid olid väga leidlikud ja ilusad. Nt lõvidel olid maskid, mida nad said nö "alla lasta" näo ette, aga mis enamus ajast pea kohal olid. 

Osalt kasutati kostüüme, osalt inimesi, kes opereerisid nukke. 

 Siin siis hüaanid.

Kaelkirjakuid kujutati nii, et näitleja käis tokkide otsas neljal jalal. Ehk siis oli piisavalt kõrge ja koos kostüümiga ka kaelkirjaku moodi. Nii et need kaelkirjad piltide peal on ikka inimesed, mitte nukud.

 See Rafiki tegelaskuju oli väga äge... hästi välja mängitud, naljakas.

Kokku töötas kõik väga hästi tegelikult.

Samas ma ütleks, et noore Simba osatäitja laulmine oleks võinud nagu pingevabam olla... justkui punnitas liiga palju. Eks seal ole ernevad osatäitjad. See, kes

Lava oli multifunktsionaalne. No tõesti: mida iganes said kuskilt üles tõsta, seest välja libistada, mingid sooned, mida mööda vahepeal muru liikus või tuli kuskilt august jälle midagi välja. Ei tea, kas lava on algusest peale selline olnud või tehti sinna mõned augud juurde selle lavastuse jaoks.

Peale teatrit sõitsime metrooga ülespoole tagasi ja jalutasime natuke ringi. Kurb oli mõelda, et juba järgmisel päeval peab lahkuma... oehh. Meie hotelli lähistel avati just eelmisel päeval uus McDonalds, peenema nimega McCafe. Läksime võtsime sealt hilisõhtust einet (mingid kanawrapid olid täitsa okeid). Ausalt öeldes oli see sellise sisekujundusega, et ega ei ütleks, et McDonaldsis oled. Suht stiilne, värske ja noortepärane nägi välja. Ju see on siis osa mingist mainekujunduslikust ettevõtmisest.

Jalutasime hotelli tagasi, asjad olid pakitud... Ega ei jäänudki muud üle kui magama minna, sest hommikul tuli varem üles tulla, et lõuna poole suunduda.