New York, 7.03

Hommikul selgus, et ilm on jätkuvalt suurepärane. Sõitsime metrooga mööda Central Parki idakülge ülespoole. Tahtsime vaadata seda maja, mille ees John Lennon maha lasti, kuna see jäi nagunii tee peale – suundusime Museum of Natural History poole. Maja leidsime küll, aga mingit märki või asja ei tuvastanud. Mul oli häguselt meeles kuskilt, et peaks olema mingi plaat. Aga võib-olla oli mul valesti meeles. Igatahes jalutasime muuseumi poole.

 Sisenedes tervitas luukere.

Kott otsiti ka läbi muidugi. No väga ebapõhjalikult küll. Aga eks neil see turvateema on ikka veres. Ükski turist pole ilmsüütu.

Kui keegi kunagi mõtles, et see Tartus olev zooloogia muuseum on suur ja topiseid täis, siis Museum of Natural History on ikka kõvasti suurem. Tõtt-öelda võiksid nad müüa mitme päeva pileteid. Ühe terve päevagagi ei jõuaks seda läbi käia, rääkimata mõnest tunnist, mis sa seal vastu pead. Näitusi oli seinast seina. Aasia maade rahvad, Siberi rahvad, Aafrika ja Lõuna-Ameerika; loomi-linde, lisaks erinäitused; kosmosekeskus, mineraalide- ja vääriskivide näitus; biosfääri kohta käiv näitus... igale poole lõpuks ei jõudnudki.

 Vaatasime alustuseks topiseid, siis natuke erinevate rahvaste näitusi. Muuseas avastasime, et Euroopa kaart oli mõnes kohas natuke vigane... no tegu oli küll skemaatilise kaardiga, aga Taani oli ühtne massiiv ilma laheta, mis seal vahel olema peab. Eesti oli ilma jäänud kahest suurest saarest....

Nn kosmosekeskuses sai liikuda nö mõõtkava mööda suuremast väiksemas. Alustuks 10 astmes miinus 12 

ja nii kuni 10 astmes 12 välja. 

Suure „päikese“ sees näidati lühikest showd Suurest Paugust. Selle "päikese" ümber tilpnes teisigi planeete. Noh, teate küll, Merkuur ja Veenus jne.

Sealt väljudes sai jalutada mööda „ajarada“, kus iga samm oli päris mitukümmend miljonit aastat ehk siis alates Paugust kuni tänapäevani. Andis hea ülevaate meie inimajaloo lühidusest... ja ehk ka tühisusest.

Kes tahtis, sai end kaaluda – kaal näitas, kui palju kaaluksid sa Kuul. Number peaks vist... naeltes olema.

Vääriskivide ja mineraalide näitusel nägime mitmete vääriskivide kõrval ka kõikvõimalikke „ogalikke“.

Ei mäleta, et oleks kuskil nii palju erinevaid näinud ja mõnes mõttes tundub uskumatu, et kõike seda meie planeedil leidub. Aga näed, leidub ja kuidas veel.

Mulle see muuseum meeldis. See, kuidas näitus oli kokku pandud ja mida kasutatud. väga kihvt. Ei ole selline igav ja tolmune muuseum, kus kõik surnud näib. Ikka on interaktiivne ja kuidagi mõnusalt moel informatiivne.

Kivimite juures oli jupp meteoriidist kah. Päris mitukümmend tonni rauda.

Pärast muuseumi olime päris väsinud ja läksime Central Parki, et oma võileibu süüa. Kujutan ette, et nüüd, nädal hiljem, on seal ka kena ja roheline. Tol hetkel oli natuke trööstitu.

Sealt jalutasime Metropolitan Museum of Art juurde. See asub Central Parki lääneküljes, 5. Avenüül. Nii nagu loodusloomuuseumis, nii oli ka siin turvakontroll, kus pidid koti ette näitama. Noh, see oli nüüd küll moepärast... Niisama kiikas sisse, kuigi mul on käekotil mitu sektsiooni. Oleks täitsa vabalt võinud nii külm- kui tulirelva sisse tuua. Haha.

Metropolitanis on samuti meeeeeletult kunsti, mida vaadata. Seega tuleb midagi valida. Algul vaatasime natuke kujusid. Kreeklaste ja roomlaste tehtud. 

Siis liikusime disaininäituse juurde. Seal oli ühtteist huvitavat, eriti art deco stiilis disainitud mööblit. aga ka lilla-punase-kollasekirju tolmuimeja.

Minule pakkusid huvi 19. Sajandi Euroopa kunstnikud. Minu armastatud Van Goghi oli ka. Osasid tema töid olen Londonis näinud, osasid Peterburis, nüüd siis New Yorgis ka. Lisaks sai näha päris palju Monet’ töid, natuke Gauguin’i, Cezanne’i, Picassot... Ja veel palju nimesid, kes olid tuttavad, aga kes enam meeles ei olnud. Käisime seal päris palju ringi, aga lõpuks olime päris väsinud. Nii suured muuseumid – pole aus, et New Yorkis on ja et nende jaoks peab teisele poole lahte lendama, eksole.

Jalutasime läbi Central Parki metroopeatusesse, et minna jalgu puhkama. No ikka päris läbi võtab see turisti mängimine. Pole naljaasi neid kilomeetreid läbi käia. Muuseumikilomeetreid.

Õhtul võtsime ette käigu Times Square’ile. See on see koht, kus kõik käivad tulesid imetlemas. Ja tõesti...

tulesid seal on. Ja mitte vähe. Isegi metroosse juhatav silt sädeleb kuldselt, rääkimata eriti imposantsest McDonaldsi sildist. Mis seal ikka teha, kui käia ringi suu lahti ja vaadata suuri ekraane reklaamidega. 

Teha pilti nagu kõik turistid. Peab tunnistama, et väga äge oli. Kuskilt filmidest või telekast on ju nähtud seda Times Square’i. Aga oma silmaga seda näha on ikka midagi muud. Lisaks näidati ühel ekraanil ka Oscarite ülekannet.

Kel on soovi, saab lasta end otse Times Square'l sõjaväkke värvata.

See kuulub vist ka kategooriasse "Ainult Ameerikas". Püssid vinnas ja laskevalmis igas asendis.

Jalutasime mööda Times Square’i, kuni ülemise otsani, kus on see punane trepp. Seesama, mis selles Jay Z videos on.Empire State of Mind - Jay Z feat Alicia Keys

See laul kõlab täpselt nagu New York. Raske on seletada, miks ja kuidas, aga lihtsalt on nii. Nüüd kui veel tuttavad paigad ka videos läbi jooksevad, tekib lausa nostalgia.

Nautisime niisama. Nagu ülejäänud rahvas. Siis üritasime leida kedagi, kel oleks ka digipeegelkaamera ehk siis keegi, kes oskab teise digipeegliga pilti ka teha. Muidu võtaks instruktaaž ilmselt väga kaua aega.

Ma ei oskagi öelda, mis selle paiga võlu on. Ilmselt ülisuures koguses valgusmängu, mis sind paigale naelutab just nagu ööliblika. Me igatahes ei tahtnud ka ära minna. Läksime hoopis üle tee McDonaldisisse ja võtsime ühe piruka ja istusime ka ühe punase laua taha maha. Vaatasime seda melu ja tundsime end kosmopoliitidena. 

Ilmselt on see koht ka sellepärast atraktiivne, et ta nii sürreaalne tundub... tegelikult. Nii palju valgust ja värvidemängu, kui harjunud pole.

Jalutasime lähikonnas ringi. No selle video peal on siis näha selline asi nagu 2korruseline M&M's pood. Need on siis need kuulsad šokolaadikommid. Ja sellest üle tee on tuledemängus ameerika šokolaadipood. HErshey's tuleb eestlastele ilmselt tuttav ette. Reese ilmselt mitte nii väga. Aga Reese on siin meeletult popp, kuna see on ju MAAPÄHKLIVÕI täidisega šokolaad.