Charlotte - Miami - Miami Beach (SoBe)

*NB! enne seda Miami postitust on üks postitus veel (vaadake kõrvaveerust arhiivist). Kuna mul kõik nii pikad on, siis ta ei näita rohkem kui 1 enamasti).

Jajajajajaaaaaa!!!! MIIIIAAAAAAMIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII! Miamimiamimiami!!!!!!! Miami Beach!!!

Sinna jäi küll minu süda nüüd. Tahan tagasi!!! Palun teeme korjanduse, et ma saaks seal nädal aega tšillida :D:D

Ei, tõsiselt. Sinna ma pean tagasi minema, sest sellesse linna ma armusin täiesti ära.

Aga alustame algusest.

Hommikul ärkasin vara ja sõitsin bussiga rongijaama. Ootasime rahvaga, et rongi peale lastaks. Ega siin ei käi see asi nii, et jalutad suvalt perroonile ja istud rongi. Kõigepealt, kui sul on suured kohvrid, siis need pead sisse checkima nagu lennujaamas. Siis ootad ukse taga. Siis teeb onu ukse lahti ja jalutad perroonile. Siis ootad rongi, mis jääb hiljaks. Siis astud rongile ja sind aitab selles härrasmehest vagunisaatja. Jalutad vagunisse ja vaatad, et püha müristus! nii palju jalaruumi! Nii suured vahed toolidel! Nii pehmed istmed!

Mõnna, mõnna. Ma kahtlustasin, et äkki rong sakib, aga ei. Väga mõnus oli. Pilet kontrolliti ka ära ja saigi mõnusalt Charlott'i poole sõitma hakata. Otsustasin Charlott'est lennata, kuna see on esiteks odavam ja teiseks saan Charlotte'i ka ära näha.

Rongiaknast vaatasin Ameerikat. No mis seal ikka. Need tavalised majad. Igav.

Tukkusin natuke, lugesin natuke ja olingi Charlotte's. Noh, mul oli enne juba välja vaadatud, kust buss läheb. Jalutasin peatusesse ja ootasin. Päike küttis ikka täiega. oota ja ootan. Üks mustanahaline poisilik neiu lähenes ja küsis, kas peenraha on... no ausalt ei olnud ka. Ainult suuremad rahatähed. Sättis ka ennast lähedusse ootama. No ei tule bussi. Astusin ligi ja küsisin, et kas ongi siuke lugu bussiga, et käib, kuidas jumal juhatab. Vastas, et hiljuti tehti liine ümber ja nüüd ongi ebakõlad... Muidu poleks olnud häda oodata, aga varju polnud kuskile minna ja palav oli.
Rääkisin temaga natuke juttu ja küsisin pileti ostmise kohta. Minu 10dollarilist nähes ütles ta, et sellega nüüd küll ei saa... sest neil on sama süsteem, mis ka Greensboros, et söödad raha masinasse ja see peab täpne olema. Sest tagasi masin sulle raha ei anna. Bussijuhid üldse pileti müügiga ei tegele. Siis ma olin küll natuke nõutu, aga ta oli nõus lahkelt abistama, kuna ta suundus ka kesksesse bussijaama nagu mina. Kahe peale saime kokku vajaliku summa ja minu ülesandeks jäi bussijaamas hiljem raha lahti vahetada.

Lõpuks tuli buss ka ja saime kesklinna poole loksuda. Südalinna sõites jäi Charlotte'st väga hea esmamulje. Kena ja õdus. Tüdrukuga rääkisin ka juttu. Või noh, mis tüdruk, noor naine, sõjaväes teeninud ja puha.

Jõudsime bussijaama. Ostsin paki nätsu, kuna ükski putka ei nõustunud niisama raha lahti vahetama. Ajasime rahaasjad korda ja ta näitas mulle selle koha ka kätte, kust buss lennujaama läheb. Ja sain teada, et kui ma enne piletile trükitud kellaaega bussile lähen, siis ei pea maksma juurde, sest see on transfer. Jee! $1.50 kokku hoitud nagu naksti.

Ega mul väga palju aega ei olnudki, kuna buss jäi ju pool tundi hiljaks. Tuiasin siis sealsamas bussijaama ümbruses.

Bussiterminal oli selline suur katusealune. Päris hea tegelikult, ei saja pähe midagi.
Selle vastas oli Charlotte Bobcats' arena (korvpallimeeskond), käisin ümber selle ja tegin pilte.

Üle tee arena ees olid siuksed... värvilised hiigelkulinad?

Charlotte'i kesklinnas oli ikka kõrghooneid ka. See ümara otsaga peaks vist olema Hearst Tower. Miski finants- ja muu toreda keskus.

Ametlik nimi oli sel vist Time Warner Cable Arena.

Sellise huvitava fassaadiga ehitis oli... Ilmselt parkimismaja.

Kergelt Pisa torni meenutav parkimismaja.

Kui ameeriklased märgi üles panevad, siis ikka suure ja punase.

Imetlesin kannikeste õiteilu ja mõtlesin, et Eestis peaks ju ka varsti parkidesse lilleklumbid ilmuma...

Korvpallurite kodusaal suplemas kirsiõites.

Vapper turist.

Veel kõrghooneid.

Koduväljaku sissepääs.

Tegin ringi peale, siis oligi aeg bussijaama tagasi loivata ja bussi peale istuda. Sõit lennujaama võttis ka mõnevõrra aega.
Lennujaamas läksin turvakontrolli otse, sest tegin netis varem check-ini ära ja mul oli nagunii aint seljakott ja käekott. Esimene asi pärast turvast läbisaamist oli otsida koht, kus süüa saaks. Vahtisin ringi, miski ei näinud kuigi ahvatlev välja... Lõpuks otsustasin proovida midagi, mida veel proovinud pole ehk KFC - Kentucky Fried Chicken. No iseasi, kui autentne see on... aga polnud sel kanaburksil väga häda isegi.
Muidugi... oleks võinud targem olla ja mitte võtta nende magustatud jääteed. Ma küll panin magustamata jäätee ka sekka, aga ikkagi oli rõve siirup. No ja muud valikud olid "soda, soda, soda" ehk limonaad... Väkk.

Lõpuks tuli lennukile minemise aeg. Nuh, saime siis istuma ja ootasime... ja ootasime. Lennuk tagurdas välja ja tundus, nagu oleks mootorid ikka tööle pandud. Aga noh, tuli välja, et üks mootor ikka ei käivitunud. Siis nad asjatasid lõpuks sellega tund aega. Mingi düüs ei avanenud piisavalt. Ma juba jõudsin mõelda, et hea, et sellele lennule kindlustuse ka tegin. Ei tahaks lampi uut piletit hakata ostma. Õnneks tõusime tunni aja pärast õhku ja asusime Miami poole teele. Kaugemalt ja kõrgemalt nägi Charlotte taaskord välja nagu üpris tüüpiline Ameerika linn ehk siis ports kõrghoonekesi ja siis laiuvad äärelinnad.

Miami kohale jõudes tegin pilte ka. Nagu allpool näha, siis Miami Beach ongi selline rannaribake tegelikult. Ning Miami ja Miami Beach on ka eraldi haldusüksused, nagu eraldi linnad.

Ülemisel pildil on näha ka natuke seda klassikalist eeslinna osa... Miamis on see natuke teistsugune siiski kui põhja pool.

See peaks olema North Miami Beach... või siis juba keskoas. Need valged träpsud sinisel veel on kaatrid.

Siin pildil on päris hästi näha Miami Beach Southi rannapoolne riba, kus on kõrgemad hooned, mis on enamasti hotellid.

Tegime maandumise ringe ja lendasime üle mingite reservuaaride. Selline tunne nagu lennuk kohe puudutaks tiivaotsaga maad...

Veel maandumiseelseid vaateid Miami eeslinnadele. Väga kena golfiväljak ka pildile sattunud.

Lugege maanteel read ka kokku, eks :D Kes kui palju sai? See peaks olema I-95 ehk interstate. See on suur maantee, mis ulataub Miamist üles Kanada piirini. Sedasama maanteed mööda sõitsime New Yorki ka.

Maandusime, sain lennukist välja, terminalist välja... eee.... kust need bussid lähevad?! Tegin natuke peata kana, kuna sildid ei olnud eriti informatiivsed. Lõpuks küsisin ja sain suuna kätte.
Esimesed muljed Miamist?
Soesoesoe ja PALMID lennujaamas.

Nüüd oli küll lõplikult selge, et olen ikka Miamis! :D
 Bussipeatusest leidsin ka piletiautomaadi. Ma tahtsin päevapileteid soetada, nii et asusin kaarti masinasse toppima. No ei tahtnud vastu võtta. Minu taga oli üks joviaalne prantsuse noormees, kellega lõpuks välja mõistatasime, mismoodi need piletid sealt kätte saab. Kuna tema suundus ka SoBesse (Miami Beach Southi nö hellitusnimi või siis lühivariant), siis oli meil vaja sama bussi. No tegelt tüüp ei teadnud eriti täpselt, kuidas sinna saadagi. Mul oli muidugi enne kõik täpselt välja uuritud, et mis bussiga ja kus ümber peab istuma ja ajatabelid olid ka välja prinditud. Seletasin siis talle ka ära, et meil suht sama tee, ta peab mõned peatused varem maha minema.

Istusime bussis, vahtisime Miamit ja rääkisime juttu. Ta oli ikka päris paljudes kohtades reisinud. Mongoolias näiteks ja Lõuna-Ameerikas. Ühendriikides oli ta esimest korda. Jagasin kiirelt näpunäiteid bussiliikluse kohta (nimelt on siin bussides süsteem, et mööda mõlemat külge jookseb silmade kõrgusel juhe, mida tuleb tõmmata, et anda märku oma mahamineku soovist; muidu buss ei peatu, nii et pead ise teadma, kus peatus on).
Ootasime Miami Beachil peatuses teist bussi.

PALMIIIIID!!!
No nii äge. Eestis olevad palmid, mida aeg-ajalt kuskil hoonetes näha võib jätavad siiski natuke tobeda mulje. Siin aga on need täiesti normaalsed, isegi minu jaoks (kuigi vahtisin neid, sest ei ole ju harjunud neid nägema).

Tema sai õiges peatuses maha, mina loksusin edasi. Natuke tipptund oli ka... Bussis nägin ülipäevitunud pensionäre. Olin nende olemasolust varem ka kuulnud. Florida on see soe koht, kus oma väljateenitud vanaduspuhkust veeta. Suhteliselt suured kontrastid... puhkavad pensionärid ja hullumeelselt pidutsevad noored...
Lõpuks jõudsin enda peatusesse ka... Kohal. Miami South Beach. No nii hea tunne oli kohe. Lihtsalt hea tunne. Hakkasin oma hostelit otsima, tee peal nägin igast huvitavaid kujusid... kabrioletid tümakaga ja pruunistunud poolpaljad inimesed rannast tulemas... nagu Pärnu suvi noh :D

Panin asjad hostelisse ära. Sattusin mingi jama tõttu 8 inimese tuppa, kuigi tahtsin 4 inimese tuppa. Noh, elan üle. Tuba oli tõeliselt spartalik. Narid ja suht vähe ruumi. Mingid tüdrukud olid arvanud, et võiks põranda ka ühtlaselt katta oma tavaariga. Korraks tundus, justkui polekski enda ühikatoast lahkunud...

Igatahes, võtsin fotoka ja läksin randa vaatama.

Ülemine pilt meenutab Pärnu randa või jaa? :D

Ohh mõnus... ookean, soe tuul, liiv, soolane vesi... Silmapiiril liuglesid suured kruiisilaevad üksteise järele silmapiiri taha.

Siis andis korisev kõht endast märku ja läksin söögikohta otsima.

Jalutasin mööda Ocean Drive'i, mis on siis SoBes põhikoht. Kõige kallim ka muidugi. Rahvast maru palju, iga söögikoha ukse ees seisab näitsik, kes üritab sind sisse meelitada, lauad on kõnniteel, niiet sööjad ja muidusööjad-seiklejad peavad ennast sinna ära mahutama.

Imetlesin ka kenasid art deco stiilis maju. Miami Beach on see kohta maailmas, kus on kõige rohkem art deco stiilis maju koos. Ja mulle väga meeldib. Ilus, vahemereline, rõõmus ja helge.

Clevelander on üks kõva peopaik. Vabaõhu disko või nii. Ega seal mürtsus igas kohas muss.

Palmidega oli kuusepuud tehtud ehk siis elektrilambikesed ümber tüvede põimitud. Pimedas nägi tegelt päris äge välja.
Tuiasin edasi ja tagasi, lõpuks leidsin ühe koha, mis tundus ok.

Juhin siis meesterahvaste tähelepanu neiu jalgadele :D siuke neiu kutsus sööma. Ma läksin hoopis salati pärast :D

Nomnom, hea salat oli. Miski terava otsa koperdasin ka muidugi. Ai, andke tulekustutit. Oli vist sõber jalapeño.

 Jube ruttu läks pimedaks tegelikult. Zups ja valmis. Jalutasin korra tagasi hostelisse.

See siis Ocean Drive.

Ägeda valguslahendusega maja, see ülemine osa vahetas värvi kogu aeg.

Tagashoidlik toake.

Läksin kondasin veel natuke ringi. Seekord plaaniga juua ära üks hiigelmojito.

Temperatuurid olid kuumad, ligi 80F ehk peaaegu 27 kraadi sooja ja seda 10 paiku õhtul.
Leidsin koha, kus oli elav muusika ja suured mojitod ja tšillisin niisama. Krt, seda mojitot andis ikka juua :D

Kange oli ka kurask. Aga noh, lõpuks jalutasin lõbusas meeleolus hostelisse magusale unele.