Pildikesi taaskord

Eelmine nädal käisin Carinaga poes, tee peal tegin pilte ka.

Parkimismaja.

Miski maja tee ääres.

 

Pilk campusele.

Miski kraana oli.

See on meie Old Town ehk siis campuse piiril asuv pubi. Hea lähedal käia.

See on üks õppehoone, kus mul toimub ameerika kirjanduse seminar.

 

  

 Elliot University Centeri ees.

 

  

  

EUC, nurga tagant paistab raamatukogu.

 

 

  

  

Ja see on siis üks kell. Kurjad keeled räägivad, et kui selle alt läbi minna, siis ei lõpeta sa ülikooli. Inimesed käivad sellest hoolsalt mööda.

Ameerika päev

Eelmisel pühapäeval oli mul ameerika päev.

Mõni nädal tagasi panin end kirja, et leida endale mõni ameerika pere nö sõbraks. Kuna nad olid vahepeal kuskil puhkusel, siis eelmisel pühapäeval kohtusime esimest korda. Tulid mulle campusesse järele ja sõitsime nende poole.
Päris pikk sõit oli, aga tegu klassikalise äärelinnaga taaskord. Ja päääris suure majaga.

Nimed siis Carolyn ja Fred. Lapsed on neil suured ja elavad Californias. Kaks vahvat koera oli neil ka, nendega oli lihtne sõbraks saada. Ühe nimi oli midagi sellist nagu ŽuŽu ja teise nimi ŽiŽi. Üks oli segavereline, väiksem Muki (eesti mõistes). Teine oli eriti tilluke, mingi chiuaua sugulane vist.

Fred oli mõni aasta tagasi isegi Venemaal käinud, Musta mere kandis. Ma täpsemalt ei küsinud, mis asjus. Eks ma siis tutvustasin Eestit ja vastasin nende küsimustele., alustades asukohast ja ajaloost ja muust.

Rääkisime ka USAst. Carolyn küsis, et mis ma Obamast arvan. Mul läks punane pirn põlema, sest no enne sellisele küsimusele vastamist oleks vaja teada, et kas küsija on demokraat või vabariiklane, eksole. Fred ütles, et nad on vabariiklased, aga viimasel ajal pole see partei enam väga meelepärane. Igaks juhuks väga täpselt ei küsinud, et mis, aga tundus, et nende arvates polnud McCain suurem asi kandidaat. Palini kohta unustasin küsida.
Aga noh, mis seal ikka, ütlesin, et mina olin küll 100% Obama poolt. Poliitikat väga palju ei arutanud rohkem. Aga sain siit-sealt aru, et siiski tegu konservatiivsemate inimestega. Kui nende poole sõitsime, tuli jutuks minu magtöö teema ja 1960. aastad. Ja Carolyn ütles ikka täie tõsidusega, et ta täiesti vihkas kuuekümnendaid.

Nojah, ma ei saa öelda, et ma nüüd eeldasin, et kõik tollal noored täiega kaasa elasid ja kogu seda möllu nautisid. Samas ei olnud ma kunagi mõelnud, et mõnele see ajastu südamest vastu hakkas... Huvitav.
Carolyn muidugi, olles ise selle sees, nägi kõike lähedalt. Või siis liiga lähedalt. Ta ütles, et jah, inimesed läksid natuke hulluks, tõmbasid kanepit kogu aeg.

Sõime päikeselisel verandal lõunat. Tomatikastmes kana oli, mulle meeldis, ikkagi kodus tehtud. Kõiki teemasid ei mäletagi, mis said läbi võetud. Eks ikka sai Eestist räägitud ühe ja teise nurga alt.

Kuna eelmine pühapäev oli ka Superbowl, siis tahtsin seda natuke vaadata ühikas. Fred seletas reegleid ka enne natuke. Et mitu jardi ja mitu korda ja kes teeb mida.

Superbowl on siin tõesti suur sündmus (ehk siis ameerika jalgpalli meistrivõistluste finaal). Juba see, et seda reklaamitakse tükk aega ette. Kuulsin, et Superbowliks tehakse SPETSIAALSED telereklaamid ja üks põhjus, miks paljud seda vaatavad, ongi reklaamid. Et need pidada väga vinged ja ägedad olema. Hinnasilt on ka muidugi kobe. 30sekundiline reklaamklipi eest tuleb välja käia kuulu järgi $3 miljonit dollarit ehk umbes 33 miljonit krooni.
Uskuge, seda reklaami sai seal ikka ohtralt näha, mis siis, et ma seda suht tükati natuke vaatasin. Lisaks on poolajal suur show, seekord esines The Who. Ilge show ja tulevärk oli. Showd saab kõvasti, aga hind on jällegi krõbe. Ma selle aasta omasid täpselt ei leidnud, aga järgmise aasta Superbowli kõige odavam pilet oli $1695 ehk umbes 19000 eesti krooni. No ja kui kaugemalt lähed siis pluss lennuk pluss hotell jne.

Sel aastal läksid vastamisi New Orleans Saints ja Indianapolis Colts. Mul eriti eelistust ei olnud, aga Indianapolise omad tundusid sümpaatsemad. Samas, ma olen vist piisavalt lõunas, sest kui otsustada selle järgi, mis sööklas sel päeval pakuti

 

siis on siinkandi eelistus suhteliselt selge.

All korrusel oli päris palju rahvast vaatama kogunenud.

                        

Me teiste internationalidega ka kiibitsesime seal, aga noh, mel oli igav, sest ega keegi mängust väga palju aru ei saanud. Kuna üks seltskond väga elavalt New Orleans Saintsi poolt (no lausa nutsid, kui nende meeskond punkte sai), siis me olime Coltside poolt ja karjusime nende poolt. See oli natuke viga, sest siis saime väga tapvate pilkude osaks.

Eks saab näha. Nüüd on olümpia ja mina lähen lolliks, kui eestlased võidavad :D

Nendest reklaamidest rääkides... Ma pärast läksin neid niisama netist vaatama. Minu arust need enamuses küll midagi erilist ei olnud. Mõni oli ka puhta lollakas.

Näiteks see nachode reklaam 

Selline surma teemal naljategemine küll väga naljakas pole. Ma ükspäev proovisin neid reklaamitavaid nachosid ja need polnud kuigi head. Võib-olla tuleneb see minu vähesest nachode lembusest üldiselt.

Või siis see LOSTi põhine reklaam.

No muidugi. Pärast meid tulgu või veeuputus, peaasi, et saaks õltsu lasta, selle asemel, et ennast ära päästa.

Noh, igatahes on selleks korraks nali läbi. Ja nüüd on ju olümpia. Kuigi ilmselt see siin kedagi suurt ei huvita kahjuks.

Elagu lumi

Unustasin mainida, et eelmine reede oli ju campus kinni jälle. Hommikul oli nats loppa sadanud ja see oligi põhjuseks. Meeletu lumetorm läks meist jah mööda, Washington sai põhilaksu. Paljudel oli vist kahju ka, sest siis oleks vist küll nädalaks kool kinni olnud :D

Eskapism

Selle asemel, et homseks tekste lugeda, on palju parem mõte blogi kirjutada, Lady Gagat kuulata (aitäh, Gerli!) ja plaanida pärast seda rec centerisse minna. Eskapismi õigustab fakt, et Barthes'i "Autori surma" olen ma juba lugenud, samuti olen tuttav de Saussure'i ideedega. Lihtsalt vaja üle korrata. Ja siis selle valguses The Great Gatsby't analüüsida.
Järgmiseks esmaspäevaks peame oma grupiga tegema esitluse - strukturalism ja Great Gatsby. Õnneks oleme grupp number 1 ehk siis saame esimesena tehtud selle esitluse ja korras.

Samas tähendab see, et nädalavahetus tuleb pingeline, kuna ma pean ameerika kirjanduse kursuse jaoks raamatu läbi lugema ja selle kohta mõistliku ja analüütilise küsimusi sisaldava seminar reporti kirjutama.

Tänane seminar oli päris kurnav. 7 artiklit, mis kõik jahusid narratiivist, ajaloost, narratiivi ja ajalookirjutuse suhtest, kaotuse ja puuduse (absence?) narrativiseerimisest... õõääää.

Suhteliselt keeruline probleem: kas ajalookirjutus saab olla narratiivivaba? Ehk siis lihtsalt faktide analüüs... Objektiivne teadus. Samas, mida annab narratiiv juurde ajaloole, mida võtab ära? Kui tõsiseltvõetav on ajalooline romaan ajalooallikana? Kuidas ÜLDSE ajaloost kirjutada saab, kui meil on ainult tekstid ja pole kogemust?

Fredric Jamesoni artikkel oli ka mängus, mu kallid kaasfiloloogid mäletavad seda teooriakursusest. Samuti üks Marina Grišakova artikkel (freimidest ja sellest, kuidas me mingit raskestimõistetavat probleemi kohates kasutame teatud valmisolevaid arusaamu ja stereotüüpe (freime), et kergendada oma kognitiivset koormat; see sarnaneb sellele esseele, mis me tolle "kirjandussuundade" kursuse raames lugesime... (kunsti tajumine, pidurdatud taju jne); filoloogid, aidake, mul ei tule meelde selle onu nimi... keele peal on, aga meelde ei tule).

Mulle tundub, et ajalugu ilma narratiivita pole väga võimalik. Ka faktide analüüs essee kujul sisaldab mingit algust, keskpunkti, kokkuvõtet ja hinnangut ning on iseenesest narratiiv. Lihtsalt üksikult seisvad faktid ei oma tähendust per se, neid tuleb tõlgendada ja nö jooned punktide vahele joonistada. Seetõttu on aga keeruline vältida mingisugust agenda't või ideoloogiat, mis läbi narratiivi lugejaga kõneleb.

Narratiiv kahtlemata aitab luua põhjuslikke seoseid sündmuste vahel, kuid võib seda teha faktitäpsuse hinnaga.

Ja lõppude lõpuks, kui minna nihilistlikuks, siis ajalugu kirjutatakse pidevalt ümber. See, kuidas me 50 aastat tagasi mõistsime mingit ajalooperioodi erineb kindlasti sellest, mismoodi me seda tänapäeval teeme. Ehk siis see, kui me kirjutame praegu hunniku raamatuid, mis pakuvad teatud sorti tõlgendust, siis järgmine põlvkond tõlgendab kõike uuesti ning meie tõlgendusel pole enam kuigipalju väärtust.

Ühe huvitava faktina tõi professor välja, et North Carolinas hakatakse USA ajalugu edaspidi õpetama aastast 1877 või nii. Et siis kõik see iseseisvusdeklaratsiooni värk ja kodusõda heidetakse üle parda. Hämmastav. Ilmselt ei peeta seda tähtsaks või siis ei suudeta tegelikult leppida kokku, mismoodi minevikku mõista ja mismoodi sellest ajaloost kirjutama peab.

Poetasin sekka, et kui Eestis keegi ütleks, et äkki ei õpetakse enam seda, kuidas sakslased meid vallutasid ja rootslased ja taanlased ja poolakad ja venelased meid rüüstasid ja mis järjekorras (mäletate, kuidas te neid 17. sajandi rahulepingute aastarve pähe ajasite, mis Rootsi sõlmis erinevate riikidega?), siis see oleks sellele inimesele poliitiline enesetapp.
MISMÕTTES me ei õpeta, kuidas asi oli? Kuigi lähiajaloo osas on meil selgeksrääkimata asju (eriti see taasiseseisvumise osa ja ka moraalne hinnang punaokupatsiooniga koostöö tegijatele), siis ma usun, et enamik eestlasi nõustub, et isegi, kui me pole kõiges ühel meelel, tuleb seda kõike ikkagi õpetada. Me oleme eriti ajalootundlikud, kuna enamus meie rahvuslikust identiteedist põhineb keerulisel ajalool (mis kahjuks osaliselt töötab meie vastu; selle asemel, et tõlgendada rahvusriigi varasemat loomata jäämist kui millegina, mis ei juhtunud ehk siis mis oli puudu, kipume me seda tõlgendama millegi kaotamisena; lihtsalt puudus tekitab ärritust ning üks viis seda naturaliseerida ongi liikumine kaotuse kontseptsioonini, mis aga omakorda võib viia kergelt vägivaldsete unelmateni (venemaa puhul kindlasti); samas tundub, et millegi kaotamine lubab kunagi seda tagasi võita...).

Ühesõnaga, kus ma nüüd jäingi... Ahjaa, pidin ju rec centerisse minema :)

Magistrandi elu

Eks see üks silmade kurnamine ole. Nädalas loed ühe raamatu seminari jaoks. Siis loed korraga veel kahte raamatut oma magistritöö jaoks. Mõned artiklid.
Vahepeal muidugi tuleb end lugema meelitada.

 

Samas siin ühikatoas istumine pole just kõige mõnnam. Kuidagi tüütu on ja tahaks kuskile välja saada. Seepärast  tuleb sponsoreerida õppetööd vanilje lattega.

 

Tate St Coffee Shop on kujunemas tõsiseks lemmikuks. Tavaliselt saan seal palju loetud ja tehtud, mis siis, et melu ümberringi käib.

 

  

Kohv on ka seal hea ja tüübid oskavad lattet teha. Samas kui see Starbucks mis siin on, pole niiii hea, kuna selleks, et saada korralikku lattet, peab enne minutipikkuse loengu pidama teemal, et tahaks lattet, kus on paks vaht peal jne jne. Muidu ons uur tõenäosus saada mingit lurri.

Võimalik, et peaks ka raamatukogu proovima õppimiseks. Siiani olen seal käinud ainult raamatuid nõutamas. Kuigi 9. korruselt avaneb hea vaade, siis kahjuks pole seda aega nautida.

 

Aknast paistab purskkaev, mis asub söökla ees. Söökla on siis see suur hoone paremal.

 

Majade rida vasakul: need on ühiselamud. Minu oma on natuke paremal pool ja taga, aga see vist ei paista siia üldse, ta jääb paari teise maja taha.

 

Söökla natuke lähemalt. Nagu näha, selline mitmeosaline. eks Google mapsis ole ka hästi näha seda. Tagapool on ka campusesse kuuluvad hooned.

 

See on meie armas 9korruseline raamatukogu täisvalgustuses. Kusjuures natuke meenutab arhitektuuri mõttes TÜ raamatukogu... :D

***

Et magistrant natuke vaheldust saaks, siis on ka selline võimalus, et ühe artikli joonid alla sinise markeriga, teise kollasega, kolmanda oranžiga, neljanda rohelisega ja viienda roosaga. Ei hakka vähemalt igav, eksole.

Ja kui kõige selle suure lugemise peale juhe kokku jookseb, siis läheb magistrant ja ostab endale suures meeleheites Cosmo, et natuke midagi muud lugeda... :D Ma ütlen, ma ütlen.

Või siis läheb magistrant pilatesesse ja sureb seal natuke valust, sest  neid lihaseid pole ju ometi mitte kunagi kasutanud. Teine võimalus on minna elliptilise peale ja pool tundi tempot teha drum'n'bassi saatel. Hakkab parem küll.

Kui magistrant tahab laupäeval, pärast 1 raamatu ja 2,5 artikli läbi lugemist ühe päeva sees, lipsu lõdvemaks lasta ja kluppi minna, siis satub ta mõistagi geiklubisse. Disain oli äge, aga noh, geisid oli palju. Nurkades asuvad puurid läksid rahvale kaubaks.

Sel hetkel, kui ma panin tähele 2 posti, üks tantsupõranda keskel ja teine keset baari leti peal, ning panin kokku 2+2, siis tuli eriti tüdinud näoga go-go tantsutüdruk ja hakkas selle baari oleva posti ümber tantsima. Noh, minu esimene küsimus oli muidugi, et kus siis meessoost tantsija on ehk et mida mina vaatama pean :D Ja see piiga polnud väga entusiastlik ka kahjuks. No et oleks mingeid trikke seal teinud posti küljes vähemalt. Niisama hoidis sellest kinni ja üritas mitte väga igavlev välja näha.

Booooring.

Nu ja kui magistrant ühikasse tagasi jõuab, siis annab ta toakaaslasele kiirkursuse olümpiamängudel kavas olevatest talispordialadest (füüsilised näited kaasa arvatud): suusatamine klassikalises ja vabastiilis, curling, suusahüpped jne. Youtube oli ka suureks abiks, et näidata lendavaid soomlasi.

Nii see eluke siin veereb. Tegemist on magistrandil palju ja seepärast ei jõua kogu aeg kirjutada kaa :)

Pildikesi elust enesest

Ühikas on igal korrusel köök. Köögis on kraanikausid, mikrolaineahi ja külmkapp. Külmkapis saavad inimesed oma jogurteid, piima või mis iganes hoida. Loomulikult on meie hulgas siin troppe, kel on probleeme sellest aru saamisega, et teiste inimeste sööki ei võeta. Esimesel nädalal pani meie korruse resident advisor külmkapi peale sildi, et "palun ärge võtke toitu, mis ei kuulu teile". Ma ei tea, kas asi rahunes natuke maha või ei, vist ikka rahunes. Mina seal midagi peale natukese mahla pole hoidnud ja märgatavaid kadusid pole ka olnud.

Eile oli ukse peale tekkinud uus silt (alumine).

 

Silt natuke lähemalt.

  

Väga vaba tõlge eesti keelde:

Kes kurat on mu kausikesest söönud jälle? See sakib sajaga. Et see talle kurku kinni jääks!

Tõsine sõnum. Muidugi natuke naljakad on need 3 tärni... ma hetkel ei suuda ühtegi ingliskeelset sõna meenutada, mis oleks hästi tuntud kolmetäheline roppus :D

See selleks.

Kõrvaltubadest olen kuulnud, et Carinal alaneb piimatase kanistris, Sumini jogurt oli kadunud, Emily söök osaliselt läinud...

Mjah, õel nagu ma olen, üritasin mõelda mingit plaani, et kuidas vahele võtta seda inimest. No kaamera paigaldamine oleks liiga keeruline. Aga kuidagi peab ju õppetunni andma. Ma mõtlesin, et äkki peaks Carina piima sisse panema natuke kõhulahtistit. Noh, et kui tema piim nagunii loosi läheb, siis ilmselt läheb üks kõhulahtisus varsti ka loosi :D Carina oli nõus ja Geoffrey oli ka vaimustuses. 

Ma ei suuda hetkel midagi muud peale riitsinusõli välja mõelda, aga see peaks olema siiski midagi, mis piima seest välja ei paista... õli küll hästi ei lahustu.

Eks näeb, kas me selle ellu ka viime või ei. Aga tõtt-öelda tahaks õppetunni küll anda. Isegi kui me ei tea lõpuks, kes seda tegi, siis EELDATAVALT ta enam varastada ei taha :D

Ainuke tagasilöök võib olla see, et varas ise paneb pärast teistele midagi söögi sisse... Samas ta võib-olla pole nii julge :D

Ja noh, siis kindlasti hakatakse süüdlasi ka otsima.

Kui kellelgi on veel ideid humaanseks, kuid õpetlikuks toiduvarga püüdmiseks, siis laske tulla.

***

Jõudsin just õhtusöögilt tagasi. Sööklas Geoff ütles, et ta just kuulis, et meil ühikas pidi tulekahju olema. Ei osanud algul seisukohta võtta... Hiljuti oli meil nö õppus, millest ma kirjutasin. Aga seekord oligi väike tulekahju. Keegi oli lobby köögis, kus on pliit ka, pannud plastikust veekeedukannu pliidile. Tegelt oleks pidanud saba seina torkama sellel, aga noh, läks teisiti. Keegi ameeriklane oli.

All oli kõik kärsahaisu täis mõnusalt. Plastiku kõrbemise lõhn.

Geoff rääkis, et mõned aastad tagasi olid kaks purjus üliõpilast kuhjanud mööbli lifti ja selle seal põlema pannud. Oh elukest...

Tee

 

Sellist teed saime pharmacyst (nimi on küll pharmacy, aga tegelikult tegu esmatarbekaupade poega) ja tassi ostsin ülikooli raamatupoest. Hea suur ja stiilne pealekauba.

Täna päike paistab ja saab soe olema. Kuigi väljaspool Greensborot vist ei ole teeolud ikkagi roosilised. Siinkohal ei tasu küll enam ilma süüdistada, pigem neid, kes teid korras hoidma peavad.

Jälle eesti ilm

Tänasest on campus jälle lahti. Aga kohale saabus selline rõve Eestimaa märtsikuu, kus sajab külma vihma ja kuigi on plusskraadid, siis tundub, nagu oleks miinus, sest vastikult külm on; kõnniteed on täis jää ja lume jäänuseid ning oma nina ei taha keegi välja pista.

Tulin läbi ilge vihma seminarist sööklasse õhtust sööma, sealt ühikasse. Carina tuli ja ütles, et nüüd teeme teed, sest meil on VEEKEEDUKANN! Juhuu! Aplaus ja lilled. Oleme seda juba kaua igatsenud ja tegelikult oli plaan laupäeval minna ja ära osta, aga siis tuli see saadana lumi ja kõik pandi kinni. Täna siis sai ära ostetud. Elagu tee orgia.

Jõudsin mina siis köögist oma teekruusiga tuppa, suutsin selle vaevu lauale asetada, kui mingi ilge pinin hakkas peale ja tuli sähvima. Ehmatasin alguses, et mis asja ma tegin... Aga kiirelt selgus, et meie toas olev ja üldse igal pool tuletõrjealarmid huilgavad. Ma ei oskagi seda lärmi kirjeldada... nagu mingi pinin ja undamine, mis sind sõna otseses mõttes majast välja ajab. Lisaks lamp, mis sähvib. Sellised on igas toas seina peal.

Kui Eestis koolimajas selline asi toimub, siis ei pööra ju keegi tähelepanu sellele. Eks mõni poiskene tegi pulli, eksole.

Aga siin on ikka tõsine värk. Paned kiirelt riidesse ja jooksed välja. Ega majja poleks saanud jääda ka, sest see heli oli täiesti väljakannatamatu. Igatahes rahvas kogunes välja.

Ma arvasin kohe, et mingi nõme õppus on. No eks oligi. Paar mintsa olime selle rõveda vihma käes, siis saime tagasi sisse. Osad tulid siis veel trepi peal vastu, et "mis toimub? kas me peame välja minema?" Tegelikult polnud see eriti naljakas, sest üks tüdrukutest oli alles eile 40kraadise palavikuga pikali maas.

Loodan, et homme on normaalsem ilm. Kaua võib.

Naera puruks: paanikaosakond Greensboros

Eile saime teada, et meil on ikka jube hädaolukord ja täna algavad leongud alates kella 12. Noh, meil on ikka "meeletus" koguses lund siin ju. Lausa 7 sentimeetrit vist. Ja päike paistab ja nii kohutav on.

Täna veidi enne kella 12 tuli teade, et kõik loengud jäetakse ära. Ja kõik on kinni ka, välja arvatud söökla. Naera puruks, tõesti.

Campuse sisene transport ka ei tööta, due to hazardous conditions (eriti rasked ja ohtlikud teeolud :D). Siin on tegelikult autoteed täitsa puhtad. Kõnniteed jätavad palju soovida küll. Käisin korra kontrollimas, et kas tõesti Rec Center ka kinni on. Oli. Aga rääkisin seal kahe tüübiga juttu. Nemad olid kohalikud ja arvasid ka, et pole tegelikult hullu. Küsisin äärelinna kohta ja nad arvasid, et pole nii hull see olukord. Ütlesid veel, et teinekord, kui palju sajab, siis ka pannakse kõik kinni, kuna ei sa saa sõidetud või miskit. :D
Ma mõtlesin, et see on äkki mingi lõunaosariikide laiskus hoopis...

Tegin eile campuses mõned pildid. Täna lähen teen ka pärast. Et te ikka näeksite, kui keerulised ilmastikuolud meil siin valitsevad. :D Eestis ju praegu väga lumine, aga keegi ei jäta tööle minemata, koole ei panda kinni...

Mõned pildid campusest. Meie tore purskkaev söökla ees.

 

  

  

  

  

Meie ühika juures natuke taimi.

 

 

  

  

Tulime parasjagu sööklast ja nägime, et tšiili omad mässavad lumega. Selgus, et nad üritasid lumememme teha. See siin on nende üritus.

 

Nagu näha pole neil tehnikast eriti aimu. Seega tuli neile teha väike demonstratsioon. Kahjuks lumi eriti kokku ei hakanud, kuna see oli külm ja selline tükkis. Aga tegin siis neile minimemme. Seletasin, kuidas tuleb teha väike pall ja siis rullida seda lumes ringi. Ja siis paned 3 palli üksteise otsa. Szymon seletas lahti ka porgandi ja söetükkida kasutamise.

Noh midagigi head selles lumes siin :D Lõunamaalased saavad ka teada, kuidas tehakse lumememme :D

Kuulsin ka esimesest ohvrist. Üks esmakursuslane oli hüppeliigese kahest kohast ära murdnud. Ai. Eks ta oli hooletu. Paljud siin läksid välja lumesõda mängima ja kelgutama ja mida iganes. Teades, mis need "tervisekindlustuse" tingimused siin on, hoian end eemale sellistest asjadest. Parem karta kui kahetseda.

Mingi haigus liigub ka meil ühikas. Päris paljud olid eelmine nädal haiged. Eile käisin tohterdasin ühte tšiili tüdrukut. Tal oli ligi 40 kraadi palavikku. 2 paramaxi võtsid selle 38 peale aj hommikul nüüd polnud palavikku enam õnneks. Aga no siis ma sain tal sabast kinni, kui ta sööma läks palja peaga. Ma olen nagu kuri põetaja siin :D Aga midagi pole teha, lõunamaa inimesed ei tea, et kui sul on 39 kraadi palavikku, siis sa EI TOHIKS dušši alla ronida ja kui sul just oli 39, siis ei tohi palja peaga välja minna. Ega üldse välja minna. Aga tal oli vaja arsti juurde minna.

Ma loodan, et health center on lahti nüüd. Eile oli kinni ja me olime Helenaga päris tigedad selle pärast. Täna hommikul oli ka kinni... loodetavasti tehti lõunast lahti.

Sest kiirabi kutsuda ju ei taha, aga arst peaks ikka läbi vaatama, sest  tal oli veel kõva köha ka. Oleks kuskilt viina saanud, oleks viinasokke teiud :D ja kahjuks mul pole pipraplaastrit ka kaasas. Aga eks ta saab terveks.

***

 

  

 

Nad teavad, kus on Eesti!!! Ja eestlased on tõesti igal pool.

Reedel käisime Helenaga siinsamas campuse servas Tate Streetil asuvas coffee shopis. Selgus, et väga mõnus kohv. Väga kaugelt meenutas zavoodi, aga selline viisakas kohvivariant. Kuuldavasti pidid seal olema scrabble wednesdays, nii et peaks mõnikord minema ja mängima sõnamängu :D Lisaks on seintel kunstnike töid ja vahepeal vist pidid mingid jazzi artistid esinema.

Karta on, et hakkame seal tihedalt käima... et campusest natuke välja saaks. Ja koht on hubane ka.

Eile juhtus seal selline tore lugu veel. Tellisime parasjagu oma kohvisid ja vahetasime paar sõna eesti keeles ka omavahel. Ja siis üks tüüp astus meie juurde ja küsis "Kuidas läheb?" eesti keeles :D


Meil oli kerge hämming muidugi. aga selgus, et tüüp oli 8 aastat tagasi Tartus õppinud, sama vahetusprogrammi raames, millega meie siin oleme. Ütles, et igatseb hapukoort ja A. Le Coqi :D Ja borš olevat ka talle väga meeldinud. Rääkisime päris pikalt juttu. Ta oli Eestis ikka ringi ka käinud, nii et oli näinud Võrumaad ja Piusal käinud, Pärnus ja Saaremaal. Tallinn talle eriti ei meeldinud :D

Andis meile oma numbri ja meiliaadressi ja lubas meid euroopalikesse kohtadesse sööma viia, mida siin Greensboros vist ka olema pidi kuskil.

Mõned pildid sellest kohast.

 

  

  

 

***
Neljapäeval käisin Rec Centeris, et pilatesele juurde maksta, kuna tahan sinna 2 korda nädalas minna. Infolaua tädi küsis nime vaadates, et kust ma pärit olen. Kuuldes, et olen Eestist läks ta ähmi täis ja ütles, et tema parim sõbranna on eestlane. Tolle naise vanemad on eestlased, tema vanem õde ja vend on Eestis sündinud, tema aga siin juba. Infotädi teadis veel rääkida, et Greensboros pidavat olema kuskil 25-30 eesti peret. Päris palju. Andsin numbri ja meiliaadressi, eks näeb, kas võetakse ühendust.

Poleks uskunud, et siin ka koged, et maailm on väike. Aga näed, on küll.