Ameerika päev

Eelmisel pühapäeval oli mul ameerika päev.

Mõni nädal tagasi panin end kirja, et leida endale mõni ameerika pere nö sõbraks. Kuna nad olid vahepeal kuskil puhkusel, siis eelmisel pühapäeval kohtusime esimest korda. Tulid mulle campusesse järele ja sõitsime nende poole.
Päris pikk sõit oli, aga tegu klassikalise äärelinnaga taaskord. Ja päääris suure majaga.

Nimed siis Carolyn ja Fred. Lapsed on neil suured ja elavad Californias. Kaks vahvat koera oli neil ka, nendega oli lihtne sõbraks saada. Ühe nimi oli midagi sellist nagu ŽuŽu ja teise nimi ŽiŽi. Üks oli segavereline, väiksem Muki (eesti mõistes). Teine oli eriti tilluke, mingi chiuaua sugulane vist.

Fred oli mõni aasta tagasi isegi Venemaal käinud, Musta mere kandis. Ma täpsemalt ei küsinud, mis asjus. Eks ma siis tutvustasin Eestit ja vastasin nende küsimustele., alustades asukohast ja ajaloost ja muust.

Rääkisime ka USAst. Carolyn küsis, et mis ma Obamast arvan. Mul läks punane pirn põlema, sest no enne sellisele küsimusele vastamist oleks vaja teada, et kas küsija on demokraat või vabariiklane, eksole. Fred ütles, et nad on vabariiklased, aga viimasel ajal pole see partei enam väga meelepärane. Igaks juhuks väga täpselt ei küsinud, et mis, aga tundus, et nende arvates polnud McCain suurem asi kandidaat. Palini kohta unustasin küsida.
Aga noh, mis seal ikka, ütlesin, et mina olin küll 100% Obama poolt. Poliitikat väga palju ei arutanud rohkem. Aga sain siit-sealt aru, et siiski tegu konservatiivsemate inimestega. Kui nende poole sõitsime, tuli jutuks minu magtöö teema ja 1960. aastad. Ja Carolyn ütles ikka täie tõsidusega, et ta täiesti vihkas kuuekümnendaid.

Nojah, ma ei saa öelda, et ma nüüd eeldasin, et kõik tollal noored täiega kaasa elasid ja kogu seda möllu nautisid. Samas ei olnud ma kunagi mõelnud, et mõnele see ajastu südamest vastu hakkas... Huvitav.
Carolyn muidugi, olles ise selle sees, nägi kõike lähedalt. Või siis liiga lähedalt. Ta ütles, et jah, inimesed läksid natuke hulluks, tõmbasid kanepit kogu aeg.

Sõime päikeselisel verandal lõunat. Tomatikastmes kana oli, mulle meeldis, ikkagi kodus tehtud. Kõiki teemasid ei mäletagi, mis said läbi võetud. Eks ikka sai Eestist räägitud ühe ja teise nurga alt.

Kuna eelmine pühapäev oli ka Superbowl, siis tahtsin seda natuke vaadata ühikas. Fred seletas reegleid ka enne natuke. Et mitu jardi ja mitu korda ja kes teeb mida.

Superbowl on siin tõesti suur sündmus (ehk siis ameerika jalgpalli meistrivõistluste finaal). Juba see, et seda reklaamitakse tükk aega ette. Kuulsin, et Superbowliks tehakse SPETSIAALSED telereklaamid ja üks põhjus, miks paljud seda vaatavad, ongi reklaamid. Et need pidada väga vinged ja ägedad olema. Hinnasilt on ka muidugi kobe. 30sekundiline reklaamklipi eest tuleb välja käia kuulu järgi $3 miljonit dollarit ehk umbes 33 miljonit krooni.
Uskuge, seda reklaami sai seal ikka ohtralt näha, mis siis, et ma seda suht tükati natuke vaatasin. Lisaks on poolajal suur show, seekord esines The Who. Ilge show ja tulevärk oli. Showd saab kõvasti, aga hind on jällegi krõbe. Ma selle aasta omasid täpselt ei leidnud, aga järgmise aasta Superbowli kõige odavam pilet oli $1695 ehk umbes 19000 eesti krooni. No ja kui kaugemalt lähed siis pluss lennuk pluss hotell jne.

Sel aastal läksid vastamisi New Orleans Saints ja Indianapolis Colts. Mul eriti eelistust ei olnud, aga Indianapolise omad tundusid sümpaatsemad. Samas, ma olen vist piisavalt lõunas, sest kui otsustada selle järgi, mis sööklas sel päeval pakuti

 

siis on siinkandi eelistus suhteliselt selge.

All korrusel oli päris palju rahvast vaatama kogunenud.

                        

Me teiste internationalidega ka kiibitsesime seal, aga noh, mel oli igav, sest ega keegi mängust väga palju aru ei saanud. Kuna üks seltskond väga elavalt New Orleans Saintsi poolt (no lausa nutsid, kui nende meeskond punkte sai), siis me olime Coltside poolt ja karjusime nende poolt. See oli natuke viga, sest siis saime väga tapvate pilkude osaks.

Eks saab näha. Nüüd on olümpia ja mina lähen lolliks, kui eestlased võidavad :D

Nendest reklaamidest rääkides... Ma pärast läksin neid niisama netist vaatama. Minu arust need enamuses küll midagi erilist ei olnud. Mõni oli ka puhta lollakas.

Näiteks see nachode reklaam 

Selline surma teemal naljategemine küll väga naljakas pole. Ma ükspäev proovisin neid reklaamitavaid nachosid ja need polnud kuigi head. Võib-olla tuleneb see minu vähesest nachode lembusest üldiselt.

Või siis see LOSTi põhine reklaam.

No muidugi. Pärast meid tulgu või veeuputus, peaasi, et saaks õltsu lasta, selle asemel, et ennast ära päästa.

Noh, igatahes on selleks korraks nali läbi. Ja nüüd on ju olümpia. Kuigi ilmselt see siin kedagi suurt ei huvita kahjuks.