Jälle eesti ilm

Tänasest on campus jälle lahti. Aga kohale saabus selline rõve Eestimaa märtsikuu, kus sajab külma vihma ja kuigi on plusskraadid, siis tundub, nagu oleks miinus, sest vastikult külm on; kõnniteed on täis jää ja lume jäänuseid ning oma nina ei taha keegi välja pista.

Tulin läbi ilge vihma seminarist sööklasse õhtust sööma, sealt ühikasse. Carina tuli ja ütles, et nüüd teeme teed, sest meil on VEEKEEDUKANN! Juhuu! Aplaus ja lilled. Oleme seda juba kaua igatsenud ja tegelikult oli plaan laupäeval minna ja ära osta, aga siis tuli see saadana lumi ja kõik pandi kinni. Täna siis sai ära ostetud. Elagu tee orgia.

Jõudsin mina siis köögist oma teekruusiga tuppa, suutsin selle vaevu lauale asetada, kui mingi ilge pinin hakkas peale ja tuli sähvima. Ehmatasin alguses, et mis asja ma tegin... Aga kiirelt selgus, et meie toas olev ja üldse igal pool tuletõrjealarmid huilgavad. Ma ei oskagi seda lärmi kirjeldada... nagu mingi pinin ja undamine, mis sind sõna otseses mõttes majast välja ajab. Lisaks lamp, mis sähvib. Sellised on igas toas seina peal.

Kui Eestis koolimajas selline asi toimub, siis ei pööra ju keegi tähelepanu sellele. Eks mõni poiskene tegi pulli, eksole.

Aga siin on ikka tõsine värk. Paned kiirelt riidesse ja jooksed välja. Ega majja poleks saanud jääda ka, sest see heli oli täiesti väljakannatamatu. Igatahes rahvas kogunes välja.

Ma arvasin kohe, et mingi nõme õppus on. No eks oligi. Paar mintsa olime selle rõveda vihma käes, siis saime tagasi sisse. Osad tulid siis veel trepi peal vastu, et "mis toimub? kas me peame välja minema?" Tegelikult polnud see eriti naljakas, sest üks tüdrukutest oli alles eile 40kraadise palavikuga pikali maas.

Loodan, et homme on normaalsem ilm. Kaua võib.