Eskapism

Selle asemel, et homseks tekste lugeda, on palju parem mõte blogi kirjutada, Lady Gagat kuulata (aitäh, Gerli!) ja plaanida pärast seda rec centerisse minna. Eskapismi õigustab fakt, et Barthes'i "Autori surma" olen ma juba lugenud, samuti olen tuttav de Saussure'i ideedega. Lihtsalt vaja üle korrata. Ja siis selle valguses The Great Gatsby't analüüsida.
Järgmiseks esmaspäevaks peame oma grupiga tegema esitluse - strukturalism ja Great Gatsby. Õnneks oleme grupp number 1 ehk siis saame esimesena tehtud selle esitluse ja korras.

Samas tähendab see, et nädalavahetus tuleb pingeline, kuna ma pean ameerika kirjanduse kursuse jaoks raamatu läbi lugema ja selle kohta mõistliku ja analüütilise küsimusi sisaldava seminar reporti kirjutama.

Tänane seminar oli päris kurnav. 7 artiklit, mis kõik jahusid narratiivist, ajaloost, narratiivi ja ajalookirjutuse suhtest, kaotuse ja puuduse (absence?) narrativiseerimisest... õõääää.

Suhteliselt keeruline probleem: kas ajalookirjutus saab olla narratiivivaba? Ehk siis lihtsalt faktide analüüs... Objektiivne teadus. Samas, mida annab narratiiv juurde ajaloole, mida võtab ära? Kui tõsiseltvõetav on ajalooline romaan ajalooallikana? Kuidas ÜLDSE ajaloost kirjutada saab, kui meil on ainult tekstid ja pole kogemust?

Fredric Jamesoni artikkel oli ka mängus, mu kallid kaasfiloloogid mäletavad seda teooriakursusest. Samuti üks Marina Grišakova artikkel (freimidest ja sellest, kuidas me mingit raskestimõistetavat probleemi kohates kasutame teatud valmisolevaid arusaamu ja stereotüüpe (freime), et kergendada oma kognitiivset koormat; see sarnaneb sellele esseele, mis me tolle "kirjandussuundade" kursuse raames lugesime... (kunsti tajumine, pidurdatud taju jne); filoloogid, aidake, mul ei tule meelde selle onu nimi... keele peal on, aga meelde ei tule).

Mulle tundub, et ajalugu ilma narratiivita pole väga võimalik. Ka faktide analüüs essee kujul sisaldab mingit algust, keskpunkti, kokkuvõtet ja hinnangut ning on iseenesest narratiiv. Lihtsalt üksikult seisvad faktid ei oma tähendust per se, neid tuleb tõlgendada ja nö jooned punktide vahele joonistada. Seetõttu on aga keeruline vältida mingisugust agenda't või ideoloogiat, mis läbi narratiivi lugejaga kõneleb.

Narratiiv kahtlemata aitab luua põhjuslikke seoseid sündmuste vahel, kuid võib seda teha faktitäpsuse hinnaga.

Ja lõppude lõpuks, kui minna nihilistlikuks, siis ajalugu kirjutatakse pidevalt ümber. See, kuidas me 50 aastat tagasi mõistsime mingit ajalooperioodi erineb kindlasti sellest, mismoodi me seda tänapäeval teeme. Ehk siis see, kui me kirjutame praegu hunniku raamatuid, mis pakuvad teatud sorti tõlgendust, siis järgmine põlvkond tõlgendab kõike uuesti ning meie tõlgendusel pole enam kuigipalju väärtust.

Ühe huvitava faktina tõi professor välja, et North Carolinas hakatakse USA ajalugu edaspidi õpetama aastast 1877 või nii. Et siis kõik see iseseisvusdeklaratsiooni värk ja kodusõda heidetakse üle parda. Hämmastav. Ilmselt ei peeta seda tähtsaks või siis ei suudeta tegelikult leppida kokku, mismoodi minevikku mõista ja mismoodi sellest ajaloost kirjutama peab.

Poetasin sekka, et kui Eestis keegi ütleks, et äkki ei õpetakse enam seda, kuidas sakslased meid vallutasid ja rootslased ja taanlased ja poolakad ja venelased meid rüüstasid ja mis järjekorras (mäletate, kuidas te neid 17. sajandi rahulepingute aastarve pähe ajasite, mis Rootsi sõlmis erinevate riikidega?), siis see oleks sellele inimesele poliitiline enesetapp.
MISMÕTTES me ei õpeta, kuidas asi oli? Kuigi lähiajaloo osas on meil selgeksrääkimata asju (eriti see taasiseseisvumise osa ja ka moraalne hinnang punaokupatsiooniga koostöö tegijatele), siis ma usun, et enamik eestlasi nõustub, et isegi, kui me pole kõiges ühel meelel, tuleb seda kõike ikkagi õpetada. Me oleme eriti ajalootundlikud, kuna enamus meie rahvuslikust identiteedist põhineb keerulisel ajalool (mis kahjuks osaliselt töötab meie vastu; selle asemel, et tõlgendada rahvusriigi varasemat loomata jäämist kui millegina, mis ei juhtunud ehk siis mis oli puudu, kipume me seda tõlgendama millegi kaotamisena; lihtsalt puudus tekitab ärritust ning üks viis seda naturaliseerida ongi liikumine kaotuse kontseptsioonini, mis aga omakorda võib viia kergelt vägivaldsete unelmateni (venemaa puhul kindlasti); samas tundub, et millegi kaotamine lubab kunagi seda tagasi võita...).

Ühesõnaga, kus ma nüüd jäingi... Ahjaa, pidin ju rec centerisse minema :)