Arvasin küll, et USAs kõnekaardi saamine tähendab poodi jalutamist ja selle ostmist, aga nagu selgub, siis ei ole see mitte nii lihtne. Eelmine nädal juba üritasime saada kõnekaarti, aga siis ei leidnud sobivat varianti. Käisime eile uuesti Friendly Centeris, lootes mingit lahendust leida.
Vaatasin veel mitmeid optioneid läbi ja lõpptulemusena tuli tõdeda, et häid valikuid ei olegi. Kõik kõnekaardid on mingite konksudega ja miski pole kuigi mugav.
Näiteks AT&T kaart, millega on nii, et kui võtad kõne vastu või helistad, maksad $1 päevas. Selle päeva jooksul saad siis piiramatul hulgal rääkida. Samas selle paketiga pead juurde maksma $20, et saaksid ka õhtuti, öösiti ja nädalavahetuseti rääkida. Nii et kokku võid potentsiaalselt maksta $30 kuus. Ja selle sees pole mõistagi rahvusvahelist helistamist ega sõnumeid.
Kui koha peal elada, siis kõige lihtsam oleks võtta igakuine pakett, kus on piiramatul hulgal kõnesid ja sõnumeid. Selline maksab nt $60.
Lõpuks leidsin endale sobiva paketi, kus $20 eest saan 200 minutit rääkida. Seda pean iga kuu laadima, aga noh, asja ajab ära praegu. Sõnumite eest peaks veel lisaks maksma, aga seda veel vaatan, kas läheb vaja. Telefon on LG ja maksis $15. Eestis ei saa elu sees nii odavat telefoni. oleks ka $10 võinud saada, aga too oli otsas.
Nii et lõpuks olen siin telefoni teel kättesaadav kohalikele.
Homme algab kool. eks siis näis, mis esimene loeng toob. Meil peaks olema 8 raamatut selle kursuse raames, nii et lugemist ikka on.
18 jaanuar, 2010
17 jaanuar, 2010
American Bowling, American Hospitality and Salsa Saturday
Eile käisime bowlingut mängimas suures bowlingusaalis. Ega muud väga teistmoodi polegi kui Eestis (pallid on värvilised ja veerevad jne), aga radu oli palju rohkem, kui neis kohtades, kus ma tavaliselt mänginud olen. Mulle tundus ka, et rajad olid natuke paremad, kui Eestis. Viimati ma mängisin Forseliuse bowlingus ja seal olid küll kuidagi kehvad rajad.
Päris läbi võttis ja üle pooleteise tunni ei jaksanudki mängida, kuna meid oli 2 ja 3 mängus. Siin siis ka stiilinäide (ja see punane pallike on muidugi teisel rajal, eksole :D)
Vasakult: Helena (Eesti), Magdalena (Poola), mina, Carina (Saksamaa), Terhi (Soome), Tomasz (Poola).
Tagasi jõudes käisime kiirelt söömas, sest õhtul oli plaanis minna Piedmont International Fellowshipi koosviibimisele. Need on põhimõtteliselt kohalikud vabatahtlikud, kes korraldavad heategevuslikke üritusi enda kodudes. Nii et enamikul meist oli esimest korda võimalus viibida klassikalises ameerika eeslinna kodus. Ausõna, mul oli tunne nagu oleksin filmis või TV seriaalis (a la Desperate Housewives). Selliseid maju olen ma ainult telekast näinud, nii et päris kummaline, aga ka huvitav oli viibida sellises kohas.
Siin mõned pildid, mis oma seebikaga tegin. Natuke ähmased on, kuna ma ei tahtnud välku kasutada, aga vast saate aimu.
Mõne tunni pärast hakkasid jalad valutama ja otsustasime, et aitab küll, jalutuks ka jääda ei taha. Nii et jätsime latiinimehed kus seda ja teist, võtsime Tapsa kaasa ja läksime tagasi campusesse.
Päris läbi võttis ja üle pooleteise tunni ei jaksanudki mängida, kuna meid oli 2 ja 3 mängus. Siin siis ka stiilinäide (ja see punane pallike on muidugi teisel rajal, eksole :D)
Vasakult: Helena (Eesti), Magdalena (Poola), mina, Carina (Saksamaa), Terhi (Soome), Tomasz (Poola).
Tagasi jõudes käisime kiirelt söömas, sest õhtul oli plaanis minna Piedmont International Fellowshipi koosviibimisele. Need on põhimõtteliselt kohalikud vabatahtlikud, kes korraldavad heategevuslikke üritusi enda kodudes. Nii et enamikul meist oli esimest korda võimalus viibida klassikalises ameerika eeslinna kodus. Ausõna, mul oli tunne nagu oleksin filmis või TV seriaalis (a la Desperate Housewives). Selliseid maju olen ma ainult telekast näinud, nii et päris kummaline, aga ka huvitav oli viibida sellises kohas.
Siin mõned pildid, mis oma seebikaga tegin. Natuke ähmased on, kuna ma ei tahtnud välku kasutada, aga vast saate aimu.
Ja nüüd maiuspala ehk 1929. aasta Ford, mis maja garaažis oli.
Igatahes väga tore kogemus oli, kuna tõepoolest, millal muidu sellisesse kohta satuks.
Magusaid asju proovisin ka, aga noh, üle paari ampsu ei suutnud millesti võtta, kuna kõik oli jõhkralt magus.
Tagasi jõudes selgus, et 15 minuti pärast on minek salsaklubisse. Ei mingit nalja, minek! Et siis enne kui kool algab, tuleb kõvasti sotsialiseeruda.
Salsaklubi Artistika asub kesklinnas, seega kõigepealt helistati taksod kohale. Ilm oli kah juba pooleldi sajuseks pööranud, nii et kõndida ei oleks väga tahtnud ka, eriti kingadega. Kuna osa inimesi tuli veel taksodega järele, siis ootasime klubi ees üle tee asuva esoteerika poe ees. Huvitaval kombel elas selle vaateaknal üks sabata kass, kellest mul õnnestus ka paar pilti teha.
Salsaklubis oli palju rahvast ja lõugas latiinomuusika ning külmad põhjamaalased nagu eestlased, sakslased ja soomlased vedasid end ka tantsupõrandale kohe. Ma ütleks, et meie soomlased siin on päris kuumad :D Nii Tapsa (poiss) kui Terhi (tüdruk).
Esimese tantsu tegin tšiili tüdruku Tamaraga, kes mulle kiirkursuse andis. Jäi päris rahule nii et ülejäänud õhtu üritasin juba ise hakkama saada. Meie internationalide seltskond tantsis enamasti omavahel, aga siis imbusid lähedusse ka lühikesed latiinomehed (kellele isegi mina ülevalt alla vaatan :D), kes kõiki tantsitada tahtsid. No me siis üritasime midagi teha, et nad väga kurvad poleks.
Päris kihvt oli vaadata neid, kes päriselt ka oskasid tantsida. Tundub selline asi, mida võiks rohkem proovida. Täna Tamara ütles, et jaa, esimene kord oli päris hea, aga saad ju meiega (ehk ülejäänud tšiillaste, mehhiklaste ja hispaanlastega) iga laupäev salsaklubis käia :D
16 jaanuar, 2010
esimene house party on peet
Eilsest rahulikust õhtust ei tulnud midagi välja küll... Facebookis anti teada, et on pidu ja see on off-campus, nii et here we go! Otsustasime, et trotsime und ja kinni vajuvaid silmi ja suundusime peole. Seda korraldas üks ameerika palidest ehk nn sõpradest. Tema ise õppis Poolas vahetusüliõpilasena ja teab hästi, kus Eesti on, sest ta on isegi Tallinnas käinud.
Esimene peatus oli muidugi pood, kust miskit joodavat osta. Nojah. Katsu sa USAs osta normaalse suurusega pudelit õlut. Kõik purgid ja pudelid on hiiglaslikud. Või kui on väikesed olemas, siis on need ainult six-packina saadaval. Masendav. See oli muidugi väike pood, Wal-Martis ma tõesti kuskile söögi ja alkoholini eriti ei jõudnud.
Minu Eesti ID kaart läks isikut tõendava dokumendina läbi õnneks. Vaatas aastat ja oli rahul. Neil on siin selline põnev poliitika, et kui keegi paistab olevad alla 40 aasta vana, siis tuleb dokumenti küsida. Ja muidugi see, et pead olema 21, et alkoholi juua, seda omada või selle läheduses olla. Seetõttu jäi üks korea tüdruk peole tulemata, kuna ta vist väga kartis, et mis nüüd saab, sest ta on 20. Alkoholi ta nagunii poleks joonud, aga arvas, et äkki juhtub midagi, kuna teised siiski tarbivad alkot. Noh, ma loodan, et ta järgmine kord julgeb tulla. Keegi ikka surma ei saa. Kuid jah, siin on suhtumine karmim ilmselt.
Pidu oli sellises tüüpilises ameerika majakeses (no olete filmides näinud neid valgeid puidust majasid). Kuna peokorraldaja on kunstitudeng, siis tema sõpruskond oli kergelt boheemlaslik. Tore seltskond oli. Üks ameerika poiss Dan oli lahkelt nõus meid kultuuri ja muu osas valgustama ning ta üritas ka internationalide nimesid õppida tublisti.
Poola poiss Tomasz oli ka varsti lõbusas tujus ja tegi natuke halloweeni.
Mingi hetk valgus pidu välja, kuhu oli lõke tehtud ja kus 3 tüüpi saksofonidega ja 1 tüüp tuubaga ning 2 tüüpi trummidel jämmisid.
Lärmi oli kõvasti ja ma täitsa imestasin, et naabrid väga rahulikud olid selle kõige peale :D Aga päris lahe oli. Kuidagi volbriöö tunne tuli peale, ei teagi miks.
Tüüp tuubaga:
Kuna me oleme siiski veel ajavahega kohanemata, siis pärast 12 hakkasime ära liikuma. Selleks ajaks oli majja veel kõvasti rahvast juurde tulnud. Daniga sai kokku lepitud, et ta teeb ka kunagi suure peo (tal on kogemust pidudega, kus ta majas on 150-200 inimest, nii et :D:D) ning astusime kodu poole.
Siis sai selgeks, et jah, ameeriklased EI KÄI jala, sest kõnniteed pole ju valgustatud normaalselt. Keegi lehti ka sealt puhastada ei viitsi.
Tomasz kurtis hommikusöögilauas, et siinne õlu on ikka sitt ja üldse pole hea olla :D ju vist, kui oled hea Euroopa üllega harjunud.
Esimene peatus oli muidugi pood, kust miskit joodavat osta. Nojah. Katsu sa USAs osta normaalse suurusega pudelit õlut. Kõik purgid ja pudelid on hiiglaslikud. Või kui on väikesed olemas, siis on need ainult six-packina saadaval. Masendav. See oli muidugi väike pood, Wal-Martis ma tõesti kuskile söögi ja alkoholini eriti ei jõudnud.
Minu Eesti ID kaart läks isikut tõendava dokumendina läbi õnneks. Vaatas aastat ja oli rahul. Neil on siin selline põnev poliitika, et kui keegi paistab olevad alla 40 aasta vana, siis tuleb dokumenti küsida. Ja muidugi see, et pead olema 21, et alkoholi juua, seda omada või selle läheduses olla. Seetõttu jäi üks korea tüdruk peole tulemata, kuna ta vist väga kartis, et mis nüüd saab, sest ta on 20. Alkoholi ta nagunii poleks joonud, aga arvas, et äkki juhtub midagi, kuna teised siiski tarbivad alkot. Noh, ma loodan, et ta järgmine kord julgeb tulla. Keegi ikka surma ei saa. Kuid jah, siin on suhtumine karmim ilmselt.
Pidu oli sellises tüüpilises ameerika majakeses (no olete filmides näinud neid valgeid puidust majasid). Kuna peokorraldaja on kunstitudeng, siis tema sõpruskond oli kergelt boheemlaslik. Tore seltskond oli. Üks ameerika poiss Dan oli lahkelt nõus meid kultuuri ja muu osas valgustama ning ta üritas ka internationalide nimesid õppida tublisti.
Poola poiss Tomasz oli ka varsti lõbusas tujus ja tegi natuke halloweeni.
Mingi hetk valgus pidu välja, kuhu oli lõke tehtud ja kus 3 tüüpi saksofonidega ja 1 tüüp tuubaga ning 2 tüüpi trummidel jämmisid.
Lärmi oli kõvasti ja ma täitsa imestasin, et naabrid väga rahulikud olid selle kõige peale :D Aga päris lahe oli. Kuidagi volbriöö tunne tuli peale, ei teagi miks.
Kuna me oleme siiski veel ajavahega kohanemata, siis pärast 12 hakkasime ära liikuma. Selleks ajaks oli majja veel kõvasti rahvast juurde tulnud. Daniga sai kokku lepitud, et ta teeb ka kunagi suure peo (tal on kogemust pidudega, kus ta majas on 150-200 inimest, nii et :D:D) ning astusime kodu poole.
Siis sai selgeks, et jah, ameeriklased EI KÄI jala, sest kõnniteed pole ju valgustatud normaalselt. Keegi lehti ka sealt puhastada ei viitsi.
Tomasz kurtis hommikusöögilauas, et siinne õlu on ikka sitt ja üldse pole hea olla :D ju vist, kui oled hea Euroopa üllega harjunud.
15 jaanuar, 2010
15.01: vaimustus ei lahtu veel, ei ei...
Ma ütlen, eestlasele on õnneks vähe vaja (peale musta leiva). Päikesepaiste, mis sunnib tuuleka pealt ära võtma ja silmi kissitama, on tõeliselt mõnus ja endorfiini muudkui tuleb. Kujutan juba ette, kui mõnus siin on, kui kõik on roheline ja võib kuskile murule pikali visata ja raamatut lugeda. Muidugi, päikeseprillid tuleb osta. Selle peale enne siiatulekut ei tulnud muidugi. Kuid päike on ere, nii et shade'd kuluvad marjaks ära.
Eile käisime Friendly Centeris, mis on suur ostukeskus. Suure osa ajast veetsime telefoni- ja tehnikapoes, et leida endale sobiv telefon. Kahjuks ei saanud lõpuks midagi. Kui keegi arvab, et USAs on lihtne poodi sisse jalutada ja paluda üks ettemaksuga kõnekaart endale, siis see inimene eksib rängalt. Esiteks, selleks, et taolist kõnekaarti saada, pead sa minema konkreetse firma esindusse. Kuna meil siin endal autot ei ole, siis oleme käteta ja jalgadeta abitud tudengid. Keegi võiks meid ikka viia, aga noh, tülikas. Teiseks, sellise kaardi soetamine on kulukam, kuna siis on kõneminuti hind palju kallim. No ja seda me parem üldse ei maini, et kui sa siin helistad, siis maksad, ja kui kõne vastu võtad, maksad selle eest ka.
Eurooplased ei oskagi muud öelda, kui et stupid!!!!! Nõme.
Lahendus? Ostad telefoni lihtsalt ja sellega saad siis mingi kaardi (mõnel telefonil isegi pole seda), mida saad laadida. Need paketid on muidugi väga odavad tegelikult. On täiesti võimalik saada $30 eest telefon ja $10 eest kõneaega. Ehk siis telefon maksab 200 krooni. Või siis $30 maksev telefon. Siinsete standardite järgi ei maksa see midagi ja ega ka eesti standardite järgi ei maksaks see midagi.
Siiani pole me veel telefoni saanud, aga katsume selle homme kätte saada. Me teame, et on olemas ühe firma telefonid, millega on võrgu sees kõned tasuta. Ja eks me siin üksteisele enamuses helistame.
Saksa tüdruk Carina, kes ühtede ameeriklastega korra veel Wal-Martis käis, oli nii lahke ja tõi mulle voodilinad ka, nii et olen nüüd varustatud selles osas.
***
Täna oli natuke rahulikum päev, aga ikkagi oli palju infot, nii et nüüd oleme ikkagi surmväsinud... ja kell on kohaliku aja järgi ainult 7 õhtul. Kuidagi vara veel põhku pugeda.
Hommikul tutvustati meile erinevaid võimalusi, kuidas meelt lahutada ja aega veeta ja milliseid tegevusi korraldatakse. Kadedus tuleb peale küll jah... Erinevad võimalused, kuidas ameeriklastega lähemalt tuttavaks saada ehk on võimalik leida endale pere, kellega lähemalt suhelda. Siis on siin selline asi nagu outdoors adventures. Nemad korraldava kayakimatku ja koopamatku ja igasuguseid asju North Carolina piires. Kõige vingem asi, mida nad mais teevad, on matk Grand Canyonis koos kanuutamisega... Oehh. See maksab $900 muidugi, aga selle sees on lennupiletid, varustus, toitlustus... kõik. Hind on jah krõbe, aga see on odavam, kui muidu midagi sellist. Ja see oleks väga ainulaadne.
See on ilmselt üks USA ülikoolide suurimaid plusse - korralik vabaaja programm mitmete sponsoreeritud tegevustega mitte ainult campuses, aga ka väljaspool seda, sest kohalikud ka võtavad kätte ja korraldavad midagi ning teevad koostööd. Kavatsen vaadata, mida nad pakuvad ja osa võtta...
Lisaks veel igasugu aruteluõhtud ja asjad. Uhh, selline tunne, et peaks kõigest osa võtma, aga millal siis õppida saab :D
***
Üks asi, mille peale me siin nina kirtsu tõmbame, on see, et poes on hinnasildil hind, aga pole juures käibemaksu. Absurd,ma ütlen. Nii et poes küll vaatad, et kui palju sul asjad maksavad, aga sinna juurde pead maksu arvutama (enamasti mingi 7,5%, aga osadel asjadel on teistsugune), nii et tegelikult saad sa alles kassas teada kogusumma. Veel pole sellega harjunud, aga kes seda arvutada ka jõuaks. No kui raske saab olla tax juurde arvutada? Isegi, kui on erinevad maksud, siis ega nad neid käsitsi ei tee. Teevad süsteemi, mis ise juurde arvutab ja ongi korras. Ameeriklased.... :D
***
Ostsin oma raamatud ka ära täna. Siin on selline tänuväärne süsteem, et saad raamatupoe kodukalt vaadata, mis raamatuid su aines vaja läheb ning saad need ära osta. On võimalik osta ka kasutatud raamatuid, mis on odavamad. Ma ilmselt pääsesin veel kergelt, kuna mul on 2 ainet ja kokku 10 raamatut, kuid need polnud kallid. Mul läks 2000 krooni raamatute peale, aga mõnel siin võib üks raamat ka maksta 1000 või 1500 krooni (ka kasutatuna). Positiivne on muidugi see, et kui sa arvad, et sa ei vaja seda hiljem, saada mingi summa eest raamatud semestri lõpus poodi tagasi müüa.
Positiivne üllatus on, et üks raamat, mida mul vaja läheb, on mul osaliselt loetud ja üks täielikult... nii et midagi head ikka ka. Eks näeb. Osad juba said oma loengute kavad ka kätte. Siin hakkab see olema jah, et on nö tunnikontrollid ja tööd ja asjad... Eks saab näha.
**
Natuke vingu veel teemal krediitkaardid. Kuna infomaterjalides oli kirjas, et ma ei saaks oma tervisekindlustuse eest maksta VISA kaardiga, siis tegin endale Amexi. No kõik on siiani Amexiga hästi olnud, jee. Aga täna läksime nn SpartanCard officeisse, et kaardi peale raha panna (SpartanCard on see, millega ma saan sööklas tasuta süüa, raamatuid laenutada, pesupesemise eest maksta jne), siis selgus, et Amexiga seda ei saa... No MIS MÕTTES!?
*peksab natuke peaga vastu seina*
Võiks ometi ühtne süsteem olla ju... ometigi.
Homme on kavas bowling. Juba ootan, sest tahaks näha päris ameerika bowlingusaali :)
Eile käisime Friendly Centeris, mis on suur ostukeskus. Suure osa ajast veetsime telefoni- ja tehnikapoes, et leida endale sobiv telefon. Kahjuks ei saanud lõpuks midagi. Kui keegi arvab, et USAs on lihtne poodi sisse jalutada ja paluda üks ettemaksuga kõnekaart endale, siis see inimene eksib rängalt. Esiteks, selleks, et taolist kõnekaarti saada, pead sa minema konkreetse firma esindusse. Kuna meil siin endal autot ei ole, siis oleme käteta ja jalgadeta abitud tudengid. Keegi võiks meid ikka viia, aga noh, tülikas. Teiseks, sellise kaardi soetamine on kulukam, kuna siis on kõneminuti hind palju kallim. No ja seda me parem üldse ei maini, et kui sa siin helistad, siis maksad, ja kui kõne vastu võtad, maksad selle eest ka.
Eurooplased ei oskagi muud öelda, kui et stupid!!!!! Nõme.
Lahendus? Ostad telefoni lihtsalt ja sellega saad siis mingi kaardi (mõnel telefonil isegi pole seda), mida saad laadida. Need paketid on muidugi väga odavad tegelikult. On täiesti võimalik saada $30 eest telefon ja $10 eest kõneaega. Ehk siis telefon maksab 200 krooni. Või siis $30 maksev telefon. Siinsete standardite järgi ei maksa see midagi ja ega ka eesti standardite järgi ei maksaks see midagi.
Siiani pole me veel telefoni saanud, aga katsume selle homme kätte saada. Me teame, et on olemas ühe firma telefonid, millega on võrgu sees kõned tasuta. Ja eks me siin üksteisele enamuses helistame.
Saksa tüdruk Carina, kes ühtede ameeriklastega korra veel Wal-Martis käis, oli nii lahke ja tõi mulle voodilinad ka, nii et olen nüüd varustatud selles osas.
***
Täna oli natuke rahulikum päev, aga ikkagi oli palju infot, nii et nüüd oleme ikkagi surmväsinud... ja kell on kohaliku aja järgi ainult 7 õhtul. Kuidagi vara veel põhku pugeda.
Hommikul tutvustati meile erinevaid võimalusi, kuidas meelt lahutada ja aega veeta ja milliseid tegevusi korraldatakse. Kadedus tuleb peale küll jah... Erinevad võimalused, kuidas ameeriklastega lähemalt tuttavaks saada ehk on võimalik leida endale pere, kellega lähemalt suhelda. Siis on siin selline asi nagu outdoors adventures. Nemad korraldava kayakimatku ja koopamatku ja igasuguseid asju North Carolina piires. Kõige vingem asi, mida nad mais teevad, on matk Grand Canyonis koos kanuutamisega... Oehh. See maksab $900 muidugi, aga selle sees on lennupiletid, varustus, toitlustus... kõik. Hind on jah krõbe, aga see on odavam, kui muidu midagi sellist. Ja see oleks väga ainulaadne.
See on ilmselt üks USA ülikoolide suurimaid plusse - korralik vabaaja programm mitmete sponsoreeritud tegevustega mitte ainult campuses, aga ka väljaspool seda, sest kohalikud ka võtavad kätte ja korraldavad midagi ning teevad koostööd. Kavatsen vaadata, mida nad pakuvad ja osa võtta...
Lisaks veel igasugu aruteluõhtud ja asjad. Uhh, selline tunne, et peaks kõigest osa võtma, aga millal siis õppida saab :D
***
Üks asi, mille peale me siin nina kirtsu tõmbame, on see, et poes on hinnasildil hind, aga pole juures käibemaksu. Absurd,ma ütlen. Nii et poes küll vaatad, et kui palju sul asjad maksavad, aga sinna juurde pead maksu arvutama (enamasti mingi 7,5%, aga osadel asjadel on teistsugune), nii et tegelikult saad sa alles kassas teada kogusumma. Veel pole sellega harjunud, aga kes seda arvutada ka jõuaks. No kui raske saab olla tax juurde arvutada? Isegi, kui on erinevad maksud, siis ega nad neid käsitsi ei tee. Teevad süsteemi, mis ise juurde arvutab ja ongi korras. Ameeriklased.... :D
***
Ostsin oma raamatud ka ära täna. Siin on selline tänuväärne süsteem, et saad raamatupoe kodukalt vaadata, mis raamatuid su aines vaja läheb ning saad need ära osta. On võimalik osta ka kasutatud raamatuid, mis on odavamad. Ma ilmselt pääsesin veel kergelt, kuna mul on 2 ainet ja kokku 10 raamatut, kuid need polnud kallid. Mul läks 2000 krooni raamatute peale, aga mõnel siin võib üks raamat ka maksta 1000 või 1500 krooni (ka kasutatuna). Positiivne on muidugi see, et kui sa arvad, et sa ei vaja seda hiljem, saada mingi summa eest raamatud semestri lõpus poodi tagasi müüa.
Positiivne üllatus on, et üks raamat, mida mul vaja läheb, on mul osaliselt loetud ja üks täielikult... nii et midagi head ikka ka. Eks näeb. Osad juba said oma loengute kavad ka kätte. Siin hakkab see olema jah, et on nö tunnikontrollid ja tööd ja asjad... Eks saab näha.
**
Natuke vingu veel teemal krediitkaardid. Kuna infomaterjalides oli kirjas, et ma ei saaks oma tervisekindlustuse eest maksta VISA kaardiga, siis tegin endale Amexi. No kõik on siiani Amexiga hästi olnud, jee. Aga täna läksime nn SpartanCard officeisse, et kaardi peale raha panna (SpartanCard on see, millega ma saan sööklas tasuta süüa, raamatuid laenutada, pesupesemise eest maksta jne), siis selgus, et Amexiga seda ei saa... No MIS MÕTTES!?
*peksab natuke peaga vastu seina*
Võiks ometi ühtne süsteem olla ju... ometigi.
Homme on kavas bowling. Juba ootan, sest tahaks näha päris ameerika bowlingusaali :)
14 jaanuar, 2010
14.01: orienteerume hoolega
Täna hommikul ärkasin kell 6, nii et progress toimub küll. Teel CAFi hommikusöögile nägime palju oravaid ka. Need on siin päris tavalised ilmselt. CAFis proovisime mannaputru, aga see polnud ikka päris see... kuidagi teraline ja vesine oli, kuid ohtra moosiga läks alla küll. Leidsime mingi rukkileiva taolise asja, aga see on ainult värvuse poolest tume. Konsistentsi poolest ikka nagu sai, sest oli selline kerge ja õhuline.
Edasine päev oli täis infoüritusi, kus meile räägiti kõigest, mis campusega seotud. Ühesõnaga, ohtralt infot, nii et siiani pea kumiseb. Ei midagi huvitavat.
Idaeurooplastega leiame ühise keele ilma osas ja kiidame, kui hea ja soe siin on. Samuti on palju jutuks aktsendid, mis on päris erinevad ja tihti ka raskesti arusaadavad. Loodetavasti kõrv harjub varsti ja ei pea kogu aeg üle küsima, et mis teine just ütles.
Praegu on muidugi see nn honeymooni periood, kus kõik on tore ja ilus ja kena. Eestlasena naudin mõistagi sooja ilma kõige rohkem. Annab ikka tunda, kui saad rohkem päikest tunda. Aga eks näeb, mis siis saab, kui tunnid algavad. Siis vist tuleb varsti frustratsioon ka :D ja kodutööd.
Varsti läheme Friendly Centerisse, kust saan endale ehk voodilinad ka ja veel paar puuduvat asja. Ja tegelikult uni ka ründab juba, sest eestis on ju hiline aeg.
Olge tublid!
Edasine päev oli täis infoüritusi, kus meile räägiti kõigest, mis campusega seotud. Ühesõnaga, ohtralt infot, nii et siiani pea kumiseb. Ei midagi huvitavat.
Idaeurooplastega leiame ühise keele ilma osas ja kiidame, kui hea ja soe siin on. Samuti on palju jutuks aktsendid, mis on päris erinevad ja tihti ka raskesti arusaadavad. Loodetavasti kõrv harjub varsti ja ei pea kogu aeg üle küsima, et mis teine just ütles.
Praegu on muidugi see nn honeymooni periood, kus kõik on tore ja ilus ja kena. Eestlasena naudin mõistagi sooja ilma kõige rohkem. Annab ikka tunda, kui saad rohkem päikest tunda. Aga eks näeb, mis siis saab, kui tunnid algavad. Siis vist tuleb varsti frustratsioon ka :D ja kodutööd.
Varsti läheme Friendly Centerisse, kust saan endale ehk voodilinad ka ja veel paar puuduvat asja. Ja tegelikult uni ka ründab juba, sest eestis on ju hiline aeg.
Olge tublid!
13.01: orientatsiooni algus... aga ilm on ilus!!!
Oli siiski hea mõte eile social eventile minna. All lobby's oli nn yard sale ehk odavmüük. Ilmselt oli see eelmise semestri üliõpilaste kraam. Kavala eestlasena soetasin endale 2 patja ja 10 riidepuud, mis kokku maksid kõigest 3 dollarit. Nüüd on vaja täna muu hulgas tekk ja linad ja rätikud Wal-Martist koju tassida.
Õhtul pakuti pitsat ja samal ajal saabus veel üliõpilasi. Äkki sadasid sisse 7 süsimusta neegripoissi :D kes kõik hakkasid kätt suruma ja ennast tutvustama. Me Helenaga vapralt teretasime vastu.
Toimus üldine sotsialiseerumine. Pikemalt sai räägitud ühe Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit poisiga, kelle nimi oli Steve. Selle riigiga on meil sama ajavahe, nii et olime suht ühepalju jet lagged. Tema aktsent on õnneks lihtsasti mõistetav. Aga kahe austraalia poisi aktsendiga on mul küll probleeme. Mida iganes nad nende häälikutega seal teevad, vahepeal ei saa ikka mitte midagi aru. A teised poisid UKst saavad vist probleemideta aru :D
Umbes kella 8 paiku õhtul sai mul jaks otsa, sest siis oli eesti aja järgi kell 3 öösel ja läksin ära magama. Õnneks sain magada küll, aga umbes poole 5 paiku läks uni ära. Päeval teistega vesteldes selgus, et neid oli mitmeid, kes sel ajal üles ärkasid. Steve kommenteeris, et päris naljakas... igas toas keegi ärkab üles ja vahib ringi :D
Hommikul oli meil infoüritus, kus räägiti praktilistest küsimustest, pangakonto avamisest ja muudest asjadest. Soovi korral on sin võimalik teha konto kohalikku Wachovia panka. Ma jätan selle ilmselt vahele, kuna selleks, et sinna raha peale panna, peaksin ju tegema rahvusvahelisi ülekandeid ja see maksab siiski päris palju. Kuna krediitkaardid on olemas, siis ei ole tõesti vahet... parem kasutan neid ja kannan neile raha peale.
Järgmiseks jalutasime majja, kus on meie isiklik P.O. Box. Nii et kui keegi tunneb vastupandamatut vajadust mulle tigupostis kiri saata (mis oleks väga armas), siis aadressiks on
4218 UNCG Station
Greensboro NC 27413
Siia saab pakke ka saata ja puha, nii et ootan Kalevi šokolaadi jne :P
Igatahes, meil kõigil puudus varasem kogemus taoliste postkastidega, nii et seda süsteemi nähes oli kõigil alguses suu lahti. Nii, et oma kastikest lahti teha, pead sa keerama nuppu 4 korda vasakule, siis keerad esimese numbri peale. Siis keerad nuppu paremale, kuni möödud esimesest numbrist ühe korra ja teise korraga peatud järgmisel numbril. Siis keerad vasakule ja peatud kolmandal numbril ja siis keerad paremale, et ust avada. Täitsa ajukepp oli esimene kord, aga sain vist nipile pihta. Õnneks anti meile kaardike koos juhiste ja numbritega, nii eks siis tuleb manuaali lugeda, kui meelest läheb :)
Täna saime ka esimest korda einestada The CAFs (jah, see on CAF, mitte CAFE), mis on siis põhiline söökla siin. Olin meeldivalt üllatunud, et on ka palju värsket ja rohelist salatit saada. Kirsstomatite üle oli eriti hea meel - need on head ja magusad, aga Eestis kipuvad nad kallid olema. Siin aga tõsta, palju tahad. Seda muidugi ei tea, palju see valik erineb, aga selles sööklas saan ma tasuta süüa, nii et pole viga. Vahel saab siis mujale ka minna, sest mu SpartanCardil (sinne üliõpilaspilet, mil on veel palju funktsioone) on ka declining balance ehk teatud summa, mille eest ma saan teistes kohvikutes einestada.
Võtsin pastat ja valget kastet, hunniku salatit, cheddarit, tomatit.... Ja piim on siin jätkuvalt hea. Samas lauas oli meiega 2 soomlast, nemad jõid ka piima :D kohe näha, et põhjamaalased. Söögi üle ei saanud kurta, täitsa meeldiv. Steve'iga proovisime magustoitu ka ehk siis tükikese browniet ja mingit müsliasja. Nägin seal neid cupcake'e ka, aga otsustasime, et jätame järgmiseks korraks :D
Aga välja näeb selline:
Õhtul pakuti pitsat ja samal ajal saabus veel üliõpilasi. Äkki sadasid sisse 7 süsimusta neegripoissi :D kes kõik hakkasid kätt suruma ja ennast tutvustama. Me Helenaga vapralt teretasime vastu.
Toimus üldine sotsialiseerumine. Pikemalt sai räägitud ühe Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit poisiga, kelle nimi oli Steve. Selle riigiga on meil sama ajavahe, nii et olime suht ühepalju jet lagged. Tema aktsent on õnneks lihtsasti mõistetav. Aga kahe austraalia poisi aktsendiga on mul küll probleeme. Mida iganes nad nende häälikutega seal teevad, vahepeal ei saa ikka mitte midagi aru. A teised poisid UKst saavad vist probleemideta aru :D
Umbes kella 8 paiku õhtul sai mul jaks otsa, sest siis oli eesti aja järgi kell 3 öösel ja läksin ära magama. Õnneks sain magada küll, aga umbes poole 5 paiku läks uni ära. Päeval teistega vesteldes selgus, et neid oli mitmeid, kes sel ajal üles ärkasid. Steve kommenteeris, et päris naljakas... igas toas keegi ärkab üles ja vahib ringi :D
Hommikul oli meil infoüritus, kus räägiti praktilistest küsimustest, pangakonto avamisest ja muudest asjadest. Soovi korral on sin võimalik teha konto kohalikku Wachovia panka. Ma jätan selle ilmselt vahele, kuna selleks, et sinna raha peale panna, peaksin ju tegema rahvusvahelisi ülekandeid ja see maksab siiski päris palju. Kuna krediitkaardid on olemas, siis ei ole tõesti vahet... parem kasutan neid ja kannan neile raha peale.
Järgmiseks jalutasime majja, kus on meie isiklik P.O. Box. Nii et kui keegi tunneb vastupandamatut vajadust mulle tigupostis kiri saata (mis oleks väga armas), siis aadressiks on
4218 UNCG Station
Greensboro NC 27413
Siia saab pakke ka saata ja puha, nii et ootan Kalevi šokolaadi jne :P
Igatahes, meil kõigil puudus varasem kogemus taoliste postkastidega, nii et seda süsteemi nähes oli kõigil alguses suu lahti. Nii, et oma kastikest lahti teha, pead sa keerama nuppu 4 korda vasakule, siis keerad esimese numbri peale. Siis keerad nuppu paremale, kuni möödud esimesest numbrist ühe korra ja teise korraga peatud järgmisel numbril. Siis keerad vasakule ja peatud kolmandal numbril ja siis keerad paremale, et ust avada. Täitsa ajukepp oli esimene kord, aga sain vist nipile pihta. Õnneks anti meile kaardike koos juhiste ja numbritega, nii eks siis tuleb manuaali lugeda, kui meelest läheb :)
Täna saime ka esimest korda einestada The CAFs (jah, see on CAF, mitte CAFE), mis on siis põhiline söökla siin. Olin meeldivalt üllatunud, et on ka palju värsket ja rohelist salatit saada. Kirsstomatite üle oli eriti hea meel - need on head ja magusad, aga Eestis kipuvad nad kallid olema. Siin aga tõsta, palju tahad. Seda muidugi ei tea, palju see valik erineb, aga selles sööklas saan ma tasuta süüa, nii et pole viga. Vahel saab siis mujale ka minna, sest mu SpartanCardil (sinne üliõpilaspilet, mil on veel palju funktsioone) on ka declining balance ehk teatud summa, mille eest ma saan teistes kohvikutes einestada.
Võtsin pastat ja valget kastet, hunniku salatit, cheddarit, tomatit.... Ja piim on siin jätkuvalt hea. Samas lauas oli meiega 2 soomlast, nemad jõid ka piima :D kohe näha, et põhjamaalased. Söögi üle ei saanud kurta, täitsa meeldiv. Steve'iga proovisime magustoitu ka ehk siis tükikese browniet ja mingit müsliasja. Nägin seal neid cupcake'e ka, aga otsustasime, et jätame järgmiseks korraks :D
Aga välja näeb selline:
Igatahes, nälga ei jää ja saab värsket süüa. Musta leivaga on vist asjad natuke kehvad, aga võib-olla poes on midagi.
***
Õhtune Wal-Marti trip oli ülimalt väsitav. See on lihtsalt niiiiiii suur pood ja kui sa ei tea, kus kõik on, siis jooksed ennast hulluks mööda poodi. Õnneks sain enamiku vajalikust kraamist kätte: teki, prügikorvi, kaustikud, rätikud, selle ülemineku pistiku jne. Lõpuks oli kopp tõsiselt ees juba ja ma läksin lihtsalt kassasse.
Üks hea asi, mille avastasin ja mida Eestis ammu müüdi, kuid enam mitte, on see Hershey'se valge šokolaad. šokolaadiküpsistega Lapsepõlvest on sellest väga head mälestused ja nostalgia mõttes ostsin selle. Süüa pole veel jõudnud, aga vähemalt on olemas.
Üks asi, mis ei olnud minu arust väga loogiline oli see, et asjad pakiti kõik enam-vähem ühe või kahe kaupa väikestesse kilekottidesse. Lõpuks oli mul 6 kilekotti, suur tekk ja prügikast, eksole. Eestis on ikka võimalik suurtesse kottidesse panna ja neid normaalselt tassida. See süsteem on ilmselt seepärast siin, et kes siis ikka käe otsas koju tassib midagi... :)
Õhtul pakkisin asju lahti, sest sain ka puhastuslapid. Ei tea, minu arust siinsed toad nüüd niiii puhtad ei ole... Aga eks ma teen nüüd oma toakaaslasega ka juttu sellest, et millal ja kuidas koristame ja et ta võiks oma poole siiski korras hoida.
Panin pilte ka seinale, nii et mul tuleb selline pildiposter :)
Siin ka mõned pildid campusest.
12 jaanuar, 2010
12.01: teretulemast campusesse!
Eilsest veel nii palju, et NYC-Greensboro lennul ma tukkusin... selleks ajaks olin juba väga väsinud. Niipalju oli toredat, et õhku tõustes nägin ülevalt öist NYCd ja tuledemerd... ja Manhattani tulesid. Ühesõnaga, nii kaugele, kui silm ulatus, laius New York. Leidsin ühe pildi netist, mis on suht sarnane sellega, mida ma ülevalt nägin.
Aga pärast seda vajusin ma juba unne. Eesti aja järgi oli siis juba kell 5 hommikul, nii et pole ka ime. Greensboro lennujaamas tervitasid mind ülikoolist mõned neiud, kes tahtsin kohe pilte hakata klõpsima. Nende heameeleks poseerisin kohvri lindilt haaramise asendis. Kohe selgus ka reisi esimene jama (ja seda siis lõpp-punktis): nimelt mu kohvri sanga ei saa enam välja tõmmata, et seda järele vedada. Ja see juhtus nüüd viimase lennuga. Jumal teab, mis nad sellega tegid seal. Ma mingi päev helistan US Airwaysi ja küsin, et noh, mis ma siis nüüd teen, eksole. Uhiuus kohver ju...
Igatahes, siis pandi meid koos teise vahetusüliõpilasega (Carlo, pärit Tšiilist) takso peale ja saime hostelisse. Checkisin ennast sisse, jõudsin oma tuppa ja helistasin Helenale ka (teine eesti tüdruk, kes siin on). Tuba oli täitsa enam-vähem, ainult et külm oli. Helena juba teadis, kuidas radiaator töötab, nii et panime selle huugama. Siis aga selgus, et suitsuandur seinal ei kavatsegi piiksumist lõpetada.
Helistasin alla vastuvõttu, et äkki nad teevad midagi sellega. Aga onu väitis, et ta ei saa praegu üles tulla ja lauda tühjaks jätta. Lõpuks siis kolisin paar tuba edasi uude tuppa ja sain magama minna. Siiski pidasin veel võitlust radiaatoriga. Et tuba soojaks kütta, tuli ikka põhja lükata, aga oi, millist lärmi see tegi. Õudne. No natuke aega pidasin vastu, aga mõtlesin, et tahaks magada... Lülitasin välja. Aga mingi hetk hakkas külm ja siis ma korjasin oma mõnus hommikumantli kohvrist ja lükkasin radika ka sisse. Jäin õnneks magama, kuid mõne tunni pärast ärkasin, sest no palav oli. Lülitasin jälle välja radika ja magasin edasi... Kohaliku aja järgi pool 9 enam ei suutnud rohkem magada ja tõusin üles.
Hommikusöök hostelis oli kirjade järgi "continental breakfast". Noooojah. Minu ettekujutus continental breakfastist oli küll teine natuke... sest seal oli saadaval röstsai, marmelaad, mitut sorti donutsid, helbeid (lisaks maisirõngad, mis olid värvilised) ja piima ning mahla ja kohvi. Helenaga vaatasime, et helbed piimaga käivad küll ja piim maitses ka normaalne õnneks. Seega saab seda siin ikka juua.
Tuba oli selline.
Pakkisime toas asjad kokku ja läksime alla transporti ootama. Õnneks ei pidanud väga kaua ootama ja saime siis campusesse kohale. Selles hostelis oli ka teisi välisüliõpilasi juba: 2 olid Austraaliast, 1 Tšiilist, 1 Ühendkuningriikidest. Siia peaks kokku tulema päris kirju seltskond lõpuks.
Kohale jõudes tuli siis teha esialgne nö checkin ja saime kätte padjad-tekid selleks nädalaks. Tuba on mul 4. korrusel, aga see pole kuigi kõrgel, sest 2 alumist korrust on vist hästi madalad. Ma teen toast ka pilte varsti, aga mitte enne, kui olen ennast ka sisse seadnud siia. Toanaaber on Danielle, temaga suhtlesn juba enne virtuaalsel teel. Aga tema pool toast on küll jube sassis. No elame-näeme, ma katsun head eeskuju anda :D
Kapp on ka olemas riiete jaoks, üks kummut, tool, laud. Eelmine elanik on mulle lahkelt laualambi ka jätnud. Eks näeb, kui saab homme Wal-Martis käia ja asju osta, siis on vast veel kodusem.
Käisime korra campuse kohvikus söömas. Suutsime leida endale caesari salati, kus oli värsket ka sees, nii et burksi saime vältida seekord.
Eestlasena on muidugi vahepeal natuke raske reageerida teatud olukordadele, sest meil üldiselt neid nii palju ju ei esine... Läksime söögi eest tasuma ja kassas olnud afroameeriklasest neiu teatas esimese asjana, et talle meeldib mu käekott :D oijah, peab õppima, kuidas hakkama saada, kui keegi täiesti lambist selliseid asju ütleb.
Praegu olen ühikatoas ja naudin internetti. Mul oli kaabel enne kaasas, mis oli hea, aga nüüd selgus, et see on natuke liiga lühike, kuna modem on mu toanaabri poolses seinas... no eks ma siis ostan homme uue, mis seal ikka.
Unit uleb ka praegu peale, sest Eestis saab praegu kell 12 ja oleks hea põhku pugeda... siiski lähen sinna õhtusele social eventile oma pitsalõiku sööma, näeks näod ära. Aga pärast seda vist läheks küll magama, sest peaks puhkama. Reis oli pikk.
Teile siis head ööd ja mulle head õhtu jätku :)
Aga pärast seda vajusin ma juba unne. Eesti aja järgi oli siis juba kell 5 hommikul, nii et pole ka ime. Greensboro lennujaamas tervitasid mind ülikoolist mõned neiud, kes tahtsin kohe pilte hakata klõpsima. Nende heameeleks poseerisin kohvri lindilt haaramise asendis. Kohe selgus ka reisi esimene jama (ja seda siis lõpp-punktis): nimelt mu kohvri sanga ei saa enam välja tõmmata, et seda järele vedada. Ja see juhtus nüüd viimase lennuga. Jumal teab, mis nad sellega tegid seal. Ma mingi päev helistan US Airwaysi ja küsin, et noh, mis ma siis nüüd teen, eksole. Uhiuus kohver ju...
Igatahes, siis pandi meid koos teise vahetusüliõpilasega (Carlo, pärit Tšiilist) takso peale ja saime hostelisse. Checkisin ennast sisse, jõudsin oma tuppa ja helistasin Helenale ka (teine eesti tüdruk, kes siin on). Tuba oli täitsa enam-vähem, ainult et külm oli. Helena juba teadis, kuidas radiaator töötab, nii et panime selle huugama. Siis aga selgus, et suitsuandur seinal ei kavatsegi piiksumist lõpetada.
Helistasin alla vastuvõttu, et äkki nad teevad midagi sellega. Aga onu väitis, et ta ei saa praegu üles tulla ja lauda tühjaks jätta. Lõpuks siis kolisin paar tuba edasi uude tuppa ja sain magama minna. Siiski pidasin veel võitlust radiaatoriga. Et tuba soojaks kütta, tuli ikka põhja lükata, aga oi, millist lärmi see tegi. Õudne. No natuke aega pidasin vastu, aga mõtlesin, et tahaks magada... Lülitasin välja. Aga mingi hetk hakkas külm ja siis ma korjasin oma mõnus hommikumantli kohvrist ja lükkasin radika ka sisse. Jäin õnneks magama, kuid mõne tunni pärast ärkasin, sest no palav oli. Lülitasin jälle välja radika ja magasin edasi... Kohaliku aja järgi pool 9 enam ei suutnud rohkem magada ja tõusin üles.
Hommikusöök hostelis oli kirjade järgi "continental breakfast". Noooojah. Minu ettekujutus continental breakfastist oli küll teine natuke... sest seal oli saadaval röstsai, marmelaad, mitut sorti donutsid, helbeid (lisaks maisirõngad, mis olid värvilised) ja piima ning mahla ja kohvi. Helenaga vaatasime, et helbed piimaga käivad küll ja piim maitses ka normaalne õnneks. Seega saab seda siin ikka juua.
Tuba oli selline.
Pakkisime toas asjad kokku ja läksime alla transporti ootama. Õnneks ei pidanud väga kaua ootama ja saime siis campusesse kohale. Selles hostelis oli ka teisi välisüliõpilasi juba: 2 olid Austraaliast, 1 Tšiilist, 1 Ühendkuningriikidest. Siia peaks kokku tulema päris kirju seltskond lõpuks.
Kohale jõudes tuli siis teha esialgne nö checkin ja saime kätte padjad-tekid selleks nädalaks. Tuba on mul 4. korrusel, aga see pole kuigi kõrgel, sest 2 alumist korrust on vist hästi madalad. Ma teen toast ka pilte varsti, aga mitte enne, kui olen ennast ka sisse seadnud siia. Toanaaber on Danielle, temaga suhtlesn juba enne virtuaalsel teel. Aga tema pool toast on küll jube sassis. No elame-näeme, ma katsun head eeskuju anda :D
Kapp on ka olemas riiete jaoks, üks kummut, tool, laud. Eelmine elanik on mulle lahkelt laualambi ka jätnud. Eks näeb, kui saab homme Wal-Martis käia ja asju osta, siis on vast veel kodusem.
Käisime korra campuse kohvikus söömas. Suutsime leida endale caesari salati, kus oli värsket ka sees, nii et burksi saime vältida seekord.
Eestlasena on muidugi vahepeal natuke raske reageerida teatud olukordadele, sest meil üldiselt neid nii palju ju ei esine... Läksime söögi eest tasuma ja kassas olnud afroameeriklasest neiu teatas esimese asjana, et talle meeldib mu käekott :D oijah, peab õppima, kuidas hakkama saada, kui keegi täiesti lambist selliseid asju ütleb.
Praegu olen ühikatoas ja naudin internetti. Mul oli kaabel enne kaasas, mis oli hea, aga nüüd selgus, et see on natuke liiga lühike, kuna modem on mu toanaabri poolses seinas... no eks ma siis ostan homme uue, mis seal ikka.
Unit uleb ka praegu peale, sest Eestis saab praegu kell 12 ja oleks hea põhku pugeda... siiski lähen sinna õhtusele social eventile oma pitsalõiku sööma, näeks näod ära. Aga pärast seda vist läheks küll magama, sest peaks puhkama. Reis oli pikk.
Teile siis head ööd ja mulle head õhtu jätku :)
11.01: Tartu-Tallinn-Helsinki-New York-Greensboro
Hommik oli tõeliselt külm. Kuna mul polnud mõtet talvemantlit selge panna, siis olin õhukese tuulekaga. Tartu-Tallinn bussis ka eriti soe ei olnud just. Seda oli bussiaknastki näha, et krõbe külm on öö otsa oma tööd teinud. Loodus oli imeilus – puude oksad olid härmatisest lausa rasked ning kõikjal kattis maad lumi, kust jooksid igasuguste loomade rajad. Nii palju, kui bussiaknast näha oli... Tõeliselt muinasjutuline vaatepilt. Päike säras...
Kuni mõni kilomeeter enne Tallinna sõitsime supsti! Paksu udu sisse. Uhh, siis mul hakkas natuke õudne esimest korda. Olgugi et udu ei ole tänapäeval mingi meeletu probleem, siis ega see lendamist soodustav tegur ka pole. Lennujaama uksest nägi 20m kaugusele, edasi tuli udusein. Esimese asjana seadsin siiski sammud check-ini, et kohver ära anda.
Kohver kaalus 22,4 kg ja 23 kg on lubatud, nii et sai täpselt limiit täis. Siis ootasin ema veel, kes pidi ka lehvitama tulema. Samal ajal kontrollisin paaniliselt Helsingi ja Tallinna lennujaama väljuvaid lende, et ega mingeid jamasid ometi ei ole. Mingi AirBalticu lend jäeti ära, aga usutavasti see polnud udu tõttu, sest muud lennud läksid ikka välja.
Tegime emaga kiire kohvi-kakao ja läksin turvakontrolli. Seal ka õnneks probleeme polnud, nii et sain oma värava juurde suunduda.
Ootaja aeg on ikka pikk ja nii helistasin veel vanaemadele ja paarile inimesele, et teada anda, et hakkan varsti lendama. Sama lendu ootasid koos minuga kirurgimaskides teismelised jaapani poisid, kes mingit jaapanikeelset naiste aluspesu kataloogi sirvisid ja pilte kommenteerisid... oh elukest.
Igatahes, lend Helsingisse pidi väljuma 12:40, aga selleks ajaks polnud värava juures isegi lennukit näha, rääkimata pardale minemisest. Miskit infot ka ei jagatud... eks kõigile oli selge, et hiljaks jääb, aga ometi oleks võinud ju miskit öelda. Ainuke rahustav teadmine oli see, et kuna lend Helsingist New Yorki oli ka Finnairiga, siis nad ei saa nii paljusid inimesi lihtsalt maha jätta.
Lõpuks saime pardale ronida, nii umbes pool tundi hiljem kui pidanuks õhku tõusma. Pardal jagati isegi šokolaadi. Imestasin, et nii lühikese lennu puhul (25 minutit) üldse mingit nänni antakse. Aknast välja vaadates kah midagi tarka näha polnud. Terve Tallinn oli paksu udu all, vaid paar üksikut vaprat korstnaotsa paistsid udu seest välja.
Helsingi maandusime 15 minutit enne New Yorki lennu algust... Egas siis midagi, jalgadele valu ja oma värava juurde. Otse loomulikult oli see kuskil kõige taha, nii et tuli ikka kõva jupp maad maha kõndida, siis veel passikontroll läbida ja siis lennukile minna. Ma pidin veel lennuki kõige tagumisse otsa kõndima, sest istusin viimases reas.
Jõudsin lennukisse 14:12 ehk 2 minutit pärast seda kui mu lend oleks pidanud algama... aga polnud viga midagi. Kuna oli veel teisi hilinenud connection flighte, siis oodati neid ja pealegi pidi ju pagasit ka laadima peale. Nii et reaalselt tõusime õhku tund pärast õiget aega.
Lennukis istus minu kõrval üks poola onu oma 16aastase valge puudliga. Koera avastasin ma tükk aega hiljem, kui ta kotist välja oli tulnud. Vapper koer oli. Kuna saime lennu ajal ka turbulentsi tunda, siis pidi tal eriti õudne olema. Vahepeal koerake viiksus ka, aga üldiselt oli rahulik ja kannatas ära.
Lend kestis pea 9 tundi... Midagi väga hullu selles polnud, aga eks ole ka paremaid aja surnuks löömise viise. Õnneks on seal iga peatoe küljes väike ekraan, mis kujutab endast päris head meelelahutuskeskust. Oli valida mitmete filmide vahel, mis on ka hiljuti kinos olnud. Nii et kui kellelgi on vahele jäänud, siis on see päris hea võimalus ära vaadata. Samas on lennumüra piisavalt tugev, et filmivaatamine võrdlemisi ebamugavaks teha.
Vahtisin jupikese „The Time Traveler’s Wife’i“ ja ühe osa Family Guy’d... ja veel natuke ühtteist, aga eriti polnud jaksu. Mängisin hoopis mahjonggi ja mingit mälumängu, kus sai teiste reisijatega võistelda.
Saadaval oli veel raadiokanaleid, uudiseid, muusikat, muusikavideosid jne. Kes tahtis, sai malet mängida virtuaalselt.
Teenindus pardal oli minu arust päris hea. Üks stjuuardess oli vanem naine. Ta oli hästi vahva, tundus, et vast teiste ülemus ka või miskit. Samas ma mõtlen, et see on ikka noorte töö... Eriti sellised üleatlandilised lennud, kus terve lennu aja 8h lipatakse ringi. Eriti meie lennul, kus viimne kui üks koht oli välja müüdud.
Süüa pakuti ka. Miski liha huvitavas kastmes ja kartulipüree. Pluss kukkel ja küpsised, salat. Ma võtsin siis valget veini (alko oli tasuta ju :D) esimese taolise lennu puhul. Väga hea vein polnud, aga vähemalt oli ikka jahedas hoitud ja söögi kõrvale polnud viga. Pärast pakuti teed või kohvi, kuidas soovi oli.
Üks lahe asi, mida sai oma pisikeselt ekraanilt jälgida, oli lennuinfo: kus maal me oleme, kui kõrgel, kui kiiresti lendame, mis temperatuur väljas on ja mis kell kohale jõuame. Et kui midagi muud ei jaksanud teha, siis seda võis ikka tühja pilguga vaadata.
Vahepeal ikka tõusin püsti ka ja võimlesin võimalusti piires, et verd käima saada. Turbulentsi ajal ma mõtlesin küll, et hea, et ma enne teist veini juurde ei võtnud, sest sellest raputamisest hakkas natukese aja pärast paha.
Kusagil Gröönimaa ja Põhja-Ameerika vahel ma magasin ka sutike... Pärast seda serveeriti juba viimane snäkk ka ja hakkasimegi New Yorkile lähenema. Lõppkokkuvõttes jäime kõigest 12 minutit hiljaks, nii et piloodid tegid head tööd. Eks oli ju neid, kellele see oli connection flight ehk kes pidid kiiresti edasi minema.
Lennuk maandus väga sujuvalt. Siis kui hommikul Helsingis maandusime, tulime küll prõmmaki maha (väike kahe propelleriga lennukike). Aga suur Airbus 340 maandus nii sujuvalt, et ei saanud arugi. Selle peale siis plaksutati ka pilootidele J
Kuna olin kõige viimases reas, siis võttis välja saamine üksjagu aega. Samas oli hea seal istuda, sest tualett oli kohe selja taga ja ei pidanud sabas seisma – sai lihtsalt kohe juhust kasutada, kui vaja. Ja küsisin endale vahekäigu äärse koha, et saaks jalgu vahepeal välja sirutada. Tasus ära küll.
Igal juhul läks edasine pärast lennukist välja saamist väga libedalt. Taldadele valu ja nii 3 minutiga olin immigratsioonisabas. Seal ootasin kokku vast mingi 6-7 minutit; seal olid vist ainult Finnair lennu inimesed nagunii.
Tülpinud näoga immigratsiooniametnik Pancho vaatas mu paberid läbi, võttis sõrmejäljed ja tegi pildid umbes 3 minutiga. Küsis veel, et kas ma NYCs ei vaata ringi. Ma arvasin, et ma hiljem tulen J
Siis oma kohvrikest ootasin 10 minutit ja oligi kõik. Ülimalt kiirelt läks. Mõtlesin, et oleks seda teadnud oleks varasema lennu peale pileti ostnud, et Greensborosse edasi lennata. Samas, parem mitte riskida. Mul läheks närvid täitsa läbi, kui ma peaks mõtlema, et kas ikka jõuab...
Leidsin kiirelt ka tüübi, kes müüs pileteid bussile, mis viib LaGuardia lennujaama, nii et jäi üle paarkümmend minutit seda bussi oodata. Onuga sai ka vahetatud kohustuslikud fraasid teemal „Kust sa tuled?“
„Eestist.“
„Aa, see on Euroopas. Kas see on suur riik?“
„Ei, hästi väike.“
„No kui palju elanikke?“
„1.3 miljonit kõigest“
„ahaa, siis on seal vist vaikne ja rahulik, mitte nagu siin New Yorkis, kus kõik kogu aeg tormavad“.
Tõepoolest J New Yorkis on ju rohkem elanikke kui Eestis kokku.
Küsis veel, et kuhu ma edasi lendan ja arvas siis, et North Carolina ona ka väga rahulik koht J
Bussiga sõitsime LaGuardiasse. Nendel teedel, kus me sõitsime, olid vist suht suured kiirused lubatud... või nad lihtsalt ületasid kiirust. Nii palju, kui ma bussist aru sain, siis tundus liiklus tõesti kergelt hullumeelne. Minu arust andsid kõik nii palju lapatsit kui torust tuli. Igatahes jõudsin veidi peale 18 kohaliku aja järgi LaGuardiasse.
Teel nägin ühte koolibussi ka. Täpselt nagu filmis – kollane ja kandiline J
LaGuardia check-inis küsisin, et kas saaksin oma Greensboro lendu varasemaks tõsta. Sain teada, et see oleks $50 maksma läinud... noh, nii palju eest vist ikka ei muuda ümber. Kuigi siis oleks varem kohale saanud. Samas, praegu saan siin rahulikult istuda ja esimesi muljeid kirja panna. Eestis on küll sügav öö praegu, aga mul nii väga und veel polegi.
Igatahes andsin kohvri ära, läbisin turvakontrolli ja läksin otsisin söögikohta. Mõtlesin, et mingi aasia söögikoht peaks ju päris ok olema. Võtsin portsu liha ja nuudleid ja mingi Sprite’i taolie limonaadi. Liha sõin ära, aga nuudleid mitte eriti. No ei olnud head... või on asi selles, et öine kellaaeg minu jaoks. Samas oli kõht maru tühi ja midagi pidin sööma. Võtsin McDonaldsist ühe õunapiruka ka. Kurat, see ka ei maitsenud nii hea, kui Eestis. See on küll õudne lugu, kui söögiga nii hakkab olema. Mõistagi ma ei taha kuskil kiirsöögikohtades stabiilselt einestama hakata, aga loodan, et edaspidi saab natuke paremat sööki.
Praegu istungi (kell 20:35 siinse aja järgi ehk 4:30 öösel Eesti aja järgi) LaGuardia lennujaamas ja vaatan, kuidas iga minuti tagant lennukid õhku tõusevad ja maanduvad. Zups ja valmis, zups ja valmis. Kirjutan esimesed muljed üles, ega homme selleks ilmselt eriti aega ei ole. Tahan magada nii kaua kui võimalik ja siis ülikooli juurde, kus saab asjad tuppa panna ja oma toakaaslasega päriselt tuttavaks saada. Siis on ka infoüritusi vist.
Igatahes tulemas on tegus nädal. Õnneks on laupäevast esmaspäevani vaba, saab natuke hinge tõmmata ja vedeleda... või siis tööasju teha hoopis.
Seniks aga kõike head ja tervitusi New Yorkist!
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
